Veresidemed

Nägemused

Tüdruk vaatas sügavate roheliste silmadega taevasse. Tema vööni blondid juuksed lendlesid metsiku tuulehiili käes. Ta tundis end nii elavana ja vabana. Ta unustas kõik oma probleemid ning lasi uduvihmal oma paljaid käsivarsi paitada. Ta tundis ennast ilma ahistavate seinteta tervikuna, justkui ta kuulukski loodusesse.

Üksik vares lendas kraaksudes üle ta pea. Tüdruk jälgis musta linnu kraatsilist lendu. Ta armus silmapilkselt varese varjatud ilusse, mida inimesed tavaliselt ei soostunud märkama. Linnarahvas ei sallinud vareseid nende lärmakuse ning ahnuse tõttu, kuid ka linnud pidi ainult oma kõhtu täitma.

Catherine seisis kõrgel palgihunniku otsas. Talle meeldis ronida kõrgustesse. Vihmasadu läks hullemaks, kuid tüdruk nautis ikkagi põski piitsutavaid piisku. Lõpuks proovis ta alla ronida, kuid libastus märjal tüvel. Ta sai napilt ennast pidama.

Vanem naine seisis Catherinest allpool. Tema näost peegeldus hirm. „Mida sa seal üleval teed! Tule kohe alla aga ettevaatlikult!"

Catherine ei tahtnud naist pahandada ega talle muret tekitada. Ta oli tahtnud lihtsalt kogu küla näha. Sealt ülevalt oli lihtsalt nii hea vaade! Ta vaatas oma jalgede alla ning märkas, et palgivirnast oli saanud puuriit ning ta oli alles väikene, umbes kahe aastane. Vana naise silmadest peegeldus soojus ja armastus. Tüdruk sai kohe aru, et naine oli parim inimene, keda tal oli õnnestunud elus kohata. Ta oli tema vanaema.

Nägemus kestis vaid sekundeid, kuid jättis sügaval mulje. See tundus nii tõelisena, kuid see pidi olema ainult tema fantaasiaviljaga. Catherine proovis seda pikalt unustada, kuid vana naise soojad silmad käisid temaga igal pool kaasas.

Kuid see nägemus ei olnud ainuke, mis Catherinet tabas. Ta hakkas nägema öösiti õudusunenägusi, kus piinati inimesi väga jõhkralt. Peale esimest õudukat hakkas tüdruk karjuma. Tema vanemad jooksdi kohale ning proovisid teda õhutama rääkima oma hirmutajast.

See oli esimene kord, kui tüdruk oma vanematele valetas. Ta ei osanud seletada oma käitumist, kuid miski justkui takistas teda rääkimast. Ta ei leidnud sõnu kirjeldamaks, kuidas tema unenõos pandi naine põlema. Kuidas naise sinised rohelised silmad kriiskasid isegi läbi tuleleekide, kuid neist ei väljunud ükski pisar. Ta vaatas oma ründajaid tugeva pilguga, nagu ta ei tahaks anda oma piinajatele seda mõnu.

Catherine rääkis vanematele hoopis, et nägi unes nende maja põlengut ning ta ei pääsenud majast välja. Ta proovis valetades olla võimalikult tõelähedane. See justkui pakkus tema valelel lohutust, muutes seda väiksemaks.

Vanemad vaatasid teineteisele otsa ning tundusid rahulolevad. Nad soovisid oma tütrele rahulikku und nign jätsid ta taas üksi. Catherine ei suutnud värisemist jätta, sest kõik tundus liiga tõeline. Ta oleks nagu ise kohal olnud ja oma silmaga kõike näinud, kuid see polnud võimalik.

Päeval ta enam ei näinud nägemusi, kuid öised painajad jätkusid. Ta magas öösel napilt paar tundi ning ka need olid liiga hirmsad. Catherine silmaalused olid tumedad ning ta kõndis samuti peaaegu nagu magades. Tema vanemad aga ei märganud midagi, sest nad valmistasid kodu ette vanavanemate tulekuks.

Ühel päikselisel päeval jalutas Catherine aasal. Ta proovis tihti kõndides und ära ajada. Ta märkas metsa ääres hirve ning tema olemus kadus taas ära.

Tema pisike pihk oli surutud suuremasse pihku, kuid ta tundsi siiski turvatunnet. Ta vaatas uhkelt ülesse otse sinistesse mehe silmadesse. Mehe lõuga kattis habe ning ta naeratas tüdrukule.

„Ole väga tasa, muidu jookseb jänes ära!" lausus mees ning osutas näpuga metsa äärde. Catherine jälgis seda pisikest loomakest. Ka tüdruk oli alles pisike, kuid äärmiselt õnnelik.

Kui Catherine saabus tagasi oma kehasse tundis ta tühjust, justkui kõik oleks talt röövitud ühe silmapilguga. Tema süda ähvardas puruneda. Ta teadis oma alateadvuses, et see oli tema isa, kuid see ei olnud ju võimalik.

Tüdruk kukkus aasale istuli, kuna tema jalad ei tahtnud enam kanda. Teda oleks nagu jäetud kõigest ilma. Kõik rakud temas ihkasid tagasi nägemuses olnud õnnelikku kohta. Catherine tundis end seal nagu kodus. Ta oli oma tõelise eluga ka rahul, kuid seal tundus kõik maagiliselt täiuslik.

Catherine pööras oma näo päikese poole ning nuttis kinniste silmadega. Ta langetas pea põlvedele ning proovis end maha rahustada. Ta peab endale abi otsima, sest oli ilmselge, et tüdruku vaimnetervis hakkab tema juurest lahkuma.

Tüdruk oli liiga süvenenud rahunemisse, et kuulda lähenevat kabjaplaginat. Ta võpatas, kui murelik hääl teda kõnetas.

„Kas sinuga on kõik korras?" küsis mees hääl. Catherine proovis sama aeg pisaraid pühkida ning oma punaseks värvunud põski varjata.

„Minuga on kõik korras," vastas ta ennast kokku võttes vaikselt. Tema hääl värises. Ta ei suutnud Germanile otsa vaadata. Catherine poleks ka unes näinud, et mees temaga kõnelema tuleb. Tüdruk oli juba aastaid mehesse salaja sissevõtud olnud. Alguses pakkus mees talle ainult huvi. Talle meeldis jälgida meest ratsutamas. Mehe nägu oli siis sama vaba kui tüdruk end palgivirna otsas oli tundnud. Algsest kiindumusest kasvas välja juba suuremad tunded.

Catherine vanemad tundsid Germani vanemaid ning seetõttu kuulis ta tihti noormehest lugusid. Ta oli igati eeskujulik laps. Catherine lootis alati, et teda võetakse kahe perekonna ühisele õhtusöögile kaasa ning ta saab ka isiklikult tutvuda Germaniga aga Catherinet ei võetud kunagi kuhugile kaasa.

„Miks sa nutnud oled?" German istus tüdruku ette maha ning vaatas teda põlvi nõrgaks tegeva pilguga. Catherine ei teadnud mida talle vastata ning otsustas lahkuda aga mees tõmbas ta õrnalt tagasi istuma. „Sa võid mulle ju rääkida."

„Ma näen unes õudukaid ja olen lihtsalt natuke kurnatud," vastas ta lõpuks, vaatades mehest mööda. Ta tundus mehele kindlasti lapsikuna, lausa titana, keda hirmutavad õudusunenäod.

„Mida sa unes täpsemalt näed?" uuris German kordus kulmul. Tema pruunid silmad innustasid rääkima. Catherine tundis vajadust kellegile rääkida. Ta ei suutnud end enam kinni pidada.

„Need on väga tõetruud ja hirmsad. Igal ööl näen, kuidas inimesi jõhkralt piinatakse. Neid tapetakse nagu putukaid. Ma tean, et on totter on neid karta."

„Kas sa oled neist oma vanematele rääkinud?" küsis German.

„Ei, aga peaksin rääkima. Täna koju jõudes kohe räägin," võttis Catherine otsuse vastu, kuid ta ei tundnud end kindlalt.

„Ma arvan, et sa ei peaks neile rääkima. Need lähevad kindlasti üle. Pole vaja neid muretsema panna. Kui sa tunned, et vajad neist veel kellegile rääkida, siis otsi mind üles." German ajas end püsti ning pakkus ka Catherinele kätt. Tüdruk tundis end natuke rõõmsamalt ning tõusis ka.

„Ära unusta, ära mitte kellegile sellest räägi!" ütles noormees enne kui hobuse selga hüppas.

„Kullake, ära mitte kellegile kunagi räägi, et sa mäletad!" sosistas naine Catherine tillukesse kõrvadesse. Sekund enne, kui ta lapsest eemale tiriti ning majast välja tõukati. Ta kukkus peaga vastu kivi ning kaotas teadvuse. Tüdruk hakkas karjuma ning proovis emani jõuda, kuid sõjaväelase käed nabisid ta kinni ning pistsid ta puuri, kus oli juba mitmeid nutvaid lapsi. Tüdruk nägi, kuidas ta ema lohistati juukseid pidi eemale.