Veresidemed

Pärinemine

Catherine pidi end lihtsalt kokku võtma. Lõpuks olid vanavanemad külla saabunud ning neid ootas ees pidulik õhtusöök. Tüdruk oli peale pikka päeva ennast oma tuppa lohistanud. Kõik tegi nii palju valu. Ta arvas, et vanemad suudaksid tema vaimuhaigusele ravi leida, kuid Germani ja nägemuse naise sõnad kõlasid hoiatavalt tema peas. Ta ei suutnud kellegile rääkida.

„Kutsuge see piiga siia, kaua me ootame!" käratas teisest toast vanaema. Catherine vanavaneamd polnud kunagi näidanud tema vastu välja kiindumust. Ta oli nende ainuke lapselaps aga nad kohtlesid teda kui viimast saasta.

Ta loputas nägu külmaveega ning võttis istet söögilauas. Tema vanaema mühatas ja noomis teda ebaviisakuses. Ta oleks pidanud oma vanavanemaid ikka tervitama ka. Catherinel oli aga tuju oma iseloomu näidata.

„Te oleksite võinud ikka omale päris lapse ka saada," ohkas vanaema nagu muuseas. Naine oli ka varem proovinud taolisi vihjeid teha aga Catherinel olid need kõrvust mööda läinud. Ta lootis, et lõpuks saab selle lapsukese maailma purustada. Tüdruk istus teiselpool lauda nagu kogu maailm kuuluks talle. Pisike raputus tüdruku maailmale kulus ära.

Catherine oli olnud oma mõtetes, kuid see lause tõi ta tagasi. „Mina olengi ju nende päris laps või ei ole?" Ta vaatas pinksalt oma emale otsa. Tal oli kunagi kahtlusi ise endal ka olnud, kuna tema silmad olid nii rohelised aga suguvõsas polnud mitte kellegil selliseid kirkaid silmi.

„Ema!" pahandas Anni. Ta pööritas silmi ning sai aru, et nüüd on õige aeg tõde avaldada.

„Catherine, me oleme sinu vanemad, kuid mitte sünnipärased aga me oleme sind alati kohelnud nagu oma last."

Tüdruku maailmas purunes küll jälle uus kild, kuid ta ei suutnud selle pärast enam valu tunda. Nägemused olid teda juba piisavalt raputanud. Ükski uudis poleks teda enam rohkem end välja viinud, pealegi oli ta seda oma alateadvuses kahlustanud.

„Kes on minu päris vanemad?" küsis ta ainult.

„Sa võtad seda nii rahulikult, me teadsime, et sa oled tubli tüdruk," kiitis isa. Ta naeratas vanavanematele, kuid tema silmadest võis välja lugeda hoiatust. Vanaema ohkas, kuna ta polnud suutnud esile tuua draamat, kuid ta ei suutnud jätta lisamata: „No vaadake teda, ta isegi ei reageeri nagu normaalne laps. Tal nagu puuduksid igasugused tunded."

Keegi ei teinud vanainimesest välja ning Anni proovis võimalikult selgelt kirjeldada Catherinele tema pärinemis „Sinu vanemad elasid hõimuga üle jõe mitmeid aastaid. Nende hõim oli ajast maas. Nad keeldusid elamast nagu meie. Nad elasid ajutistes hüttides ning proovisid ise ära majandada. Nende suhtlus keel oli väga lihtne ning neil oli vaid eesmärk – ellujääda. Nad elasid instinktide peal."

Catherine oli ka varem sarnastest hõimudest kuulnud, kes olid justkui metsistunud inimesed. Nad keeldusid linnadesse minemast. Nad olidki lihtsalt arengust maha jäänud ning elasid nagu nende esivanemad sadu aastaid tagasi.

„Meile saabus väga talv ükskord. Oli väga palju lund ja külm. Toitu jätkus juba linnades napilt aga neil oli veel sada korda hullem. Nad otsustasid poolnälginult, et peavad edasi rändama aga juba neil endal oli väga raske elus püsida, veel raskem oli lastel. Nad võtsid kõige raskema otsuse vastu ning jätsid kõik alla viie aastased lapsed maha, lootuses, et meie kuningriik jagab nende lapsed laiali perekondade vahel. Nad kinkisid lastele niimoodi elud. Ära süüdista neid. Nad lihtsalt tegid kõik, et ellujääda," pajatas ema. „Meie kuningas Alvares oli nii suuremeelne ning andiski lastele võimaluse. Sellepärast sa võidki meie linnas nii palju enda suguseid noori näha, kuid mitte vanemaid inimesi. Ainult lapsed jäeti maha."

„Seda kõike on lihtsalt liiga palju," ütles Catherine ning puhkes nutma. Tema ema võttis talt lohutavalt ümbert kinni. „Meie oleme sinu vanemad. Ära seda unusta."

Catherine hakkas mõtlema, et kas on tõesti võimalik, et ta nägi nägemustes oma vanemaid, kuid mattis selle mõtte maha. Nad ei tundunud elavat mahajäänud hõimu elu. Ta hakkas ikkagi lihtsalt hulluks minema.

„Meie kuningas on suursugune!" kiitis vanaema. „Mina oleksin need raipad jätnud surnuks nälgima."

„Ema!" karjatas Anni. Catherine oli võpatades piimakannu ümber ajanud. Ta ei suutnud uskuda oma vanaema sõnu. Naine pidi tõesti vihkama ka teda seljuhul, kuidas sai naine olla nii julm süütute laste suhtes.

„Kas ma võin jalutama minna?" küsis Catherine. Ta tõusis ilma vastust ootamata püsti. Vanaema võis teda küll tundetuks nimetada, kuid siiski tõde mõjus talle. Oli lihtsalt nii palju uut seedida.

„Ma ei saa lasta sul peale sellist uudist üksi jalutama minna," teatas ema, kuid Catherine oli valmis esimest korda elus oma vanematele vastu hakkama ning toast välja tuhisema, kuid uksekell peatas ta.

„Need peavad olema Soovikud. Ma kutsusin nemad ka õhtusöögile," teatas ema. Ta silus kleidisaba ning läks ust avama.

Catherine ei tahtnud esimest korda Germani vanematega koos süüa. Nad olid üldjuhul küll toredad, kuid neiul oli toiduisu kadunud. Ta vajas lihtsalt kodust metsa, kus saaks oma mõtteid mõelda.

Ta trügis samuti uksele ja proovis keskealisest paarist mööduda. Anni haaras talt pahaselt käest kinni: „Kuhu sa omaarust lähed, ma ju keelasin sind!"

„Ma pean mõtlema! Te lihtsalt teatasite mulle söögilauas nagu muuseas, et ma pole teie laps!" tõstis Catherine häält.

„Väljas ei ole turvaline," ütles ema ainult ning hakkas last tagasi laua poole vedama. Catherinel tulid vihapisarad silma, kuid ta sikutas vastu.

„Ma võin temaga jalutada, nagunii on mu kõht täis," teatas German, kes astus oma vanemate seljatagant välja. „Peale sellist vapustust on mõnikord mõistlik oma tunnetest võõrale rääkida."

„Ma arvan, et see pole hea mõte," oli Anni tõrges, kuid nähes abielupaari pilku leebus ta. „Ainult pooleks tunniks!"

Catherine ei vaevunud vastama vaid tõmbas ennast lahti ning sammus värava poole. Ta lükkas selle lahti ning tormas edasi. Ta kuulis enda kõrval samme, kuid German ei lausunud sõnagi.

„Sa poleks pidanud minu pärast endale tüli tegema," ütles Catherine, keda oli värske õhk rahustanud. Ta võttis ka sammu aeglasemaks.

„Mina teen endale tüli? Sa päästsid mu! Mu vanemad sundisid mind kaasa tulema, kuna ma pidavat olema sinu vanaema lemmik poiss ja ta käib nii harva siin kandis. Aga sellised perekondlikud lõunad pole minu jaoks, sellepärast ma polegi varem teie juures käinud. Sa võtad ikka väga rahulikult, et oled lapsendatud. Ma saan aru, kui sa minuga ei taha sellest rääkida, kuna ma olen võõras aga ma usun, et kui mõne oma sõbrannaga räägid, siis sul hakkab kergem."

„Mul ei ole sõbrannasid," pomises Catherine oma nina alla. Tema põsed värvusid häbist punaseks.

„Sul ei ole ühtegi sõbrannat?" imestas German. Catherine märkas, et kui noormees oli üllatunud, siis tema parem kulm tõusis kergelt ülesepoole.

„Minu vanemad hoiavad mind lühikese nööri otsas. Ma olen alati tundnud, et kui mõni minu vanune minuga kohtub, siis nad justkui põlgavad mind. Ma arvasin varem, et olen paranoilined, kuid nüüd kui tean, kes minu päris vanemad on, mõistan ma neid. Ma olen ju pärit mingist loomalikust hõimust, kes jätsid oma enda lapsed maha!"

„Alati ei ole kõik nii must-valge. Mina sinuasemel ei mõtleks oma vanematest halvasti."

„Kindlasti on kusagil linnaarhiivis nende hõimu kohta kirjas. Ma tahaksin nendest rohkem teada!"

„Selle aja dokumentidele ei pääse keegi ligi, kuningas Alvares on need salastanud," ütles German karmilt. Ta surus suu kriipsuks ning Catherinele tekkis tunne, et noormees varjab midagi, kuid küsida ta ei julgenud, sest ta isegi ei teadnud, kas ta tahtis ikka tõde teada. German oli võtnud suuna märkamatult tagasi ning peagi seisidki nad ukse lävel.