Ava mu süda

#54: Моё Сердце

Mul on kahju, aga paistab, et see on eelviimane osa :(

***

Caro

"Aga, Jason..." Ma ei saanud enam üldse midagi aru. Kui ta ei olnud mu peale kunagi pahane olnudki, siis miks .. "Miks sa siis kokaiini tõmbasid? Ja katuselt alla hüppasid?"

"Hetkenõrkus," kostis ta vaid läbi hammaste.

"Jason," Kergitasin end patjadel, et mul oleks teda kergem jälgida. "Sa ei saa kõigepealt teha absoluutselt lolle asju ja siis väita, et need olid ajendatud hetkenõrkusest. See on täielik bullshit."

Ta vaatas mulle otsa. "Äkki ma muutusin nõrgaks?"

"Mida sa sellega öelda tahad?"

"Et ma .. et ma..." Ta kohmetus.

"Sa .. mida?" ei andnud ma järele. Ma olin niigi liiga kaua elanud ilma vastusteta.

"Äkki ma muutusin armuhulluks?"

"Armuhulluks? Jason, sa viid mu veel rohkem segadusse." See oli tõsi.

"Vaata, ma ütlesin sulle tookord - kas sa suudaksid mulle selle eest kunagi üldse andeks anda? - haiglas, et ma pole sulle kunagi öelnudki, et armastan sind. Ma arvasin kunagi, et tunnete avaldamine on nõrkuse tunnus - ju siis oli Zack mulle nii palju mõju avaldanud. Kuid kui sa lahkusid, su näol valu, segadus ja võib-olla isegi viha, ma sain aru, kui valesti ma olin arvanud. Tunnete avaldamine ei saa olla nõrkus, see on vaid tugevusenäitaja. Ja tõsi on, Caro, et ma armastan sind. Tõepoolest armastan. Kas suudad sa mulle kunagi andeks anda, et ma valetasin sulle?"

Tundsin pisaraid silmis nii tema tunneteavaldamise kui ka selle tõttu, et ma taipasin, kui loll olin ma olnud, kui jätsin ta. "Jason .. ma ei saa mitte kunagi su peale pahane olla. Ja loomulikult ma armastan sind ka."

Ta tormas mu voodi juurde, surudes üha jõulisemaid suudlusi mu huultele.

"Aih," pobisesin ta huulte vastas.

"Kas ma tegin sulle haiget?" küsis ta ehmunult, tõmbudes veidi tagasi.

"Ainult veidi," laususin, hõõrudes kaelasidet. "Kuid sinuga koos olles ma ei tunne valu,"

Me suudlesime veel ja oleksime suudelnud veel pikka aega, kui uks poleks lahti lennanud ja punaste silmadega Christina palatisse tormanud.

"Oi, sorry, et ma segasin, aga ma pidin ütlema, Caro: mul on kohutavalt kahju, et me nii hilja jõudsime. Oleks ma kiirem olnud, oleks sa pääsenud ühegi kriimuta ja su vanemad poleks kunagi sellest teada saanud ja..."

"Chris," segasin ma talle vahele, naeratus mängis mu huultel. "Kõik on korras. Ma olen elus, Zackiga on kõik läbi ja .. ma olen lõpuks ometi oma eluarmastusega." Siis minus kõlksatas miski. "Muuseas, mis sellest nüüd saab? Mis Zackist sai?"

Jason vaatas korraks Chrisile otsa, kelle ilme oli klaasistunud niipea, kui ma Zacki mainisin, ning ütles siis jäigalt: "Charlie lasi ta maha,"

Tegin suured silmad. "Mi-mida?"

"Maffiareeglid. Omerta rikkujatega pole pikka juttu."

Vaatasin Chrisile otsa. "Sa armastad teda .. kas pole?" küsisin lolli pärast, sest tüdruku olekut vaadates olnuks targem vaikida.

Ta pühkis käeseljaga rohked pisarad. "Ma .. see pole enam tähtis."

"Mul on kahju, Chris. Minu pärast on "The Assassins"itel probleemid ja nüüd neil pole alljuhti ja üldse..."

Chris segas mulle vahele. "Ära räägi rumalusi, Caro. Sa ei ole milleski süüdi. Sa ei ole süüdi, et üks ennasttäis idioot otsustas, et sa oled ees tema teel edu poole."