Ava mu süda

#17: Selles peab olema midagi enamat

"Ära tee, Angel,"

Kuid Angel jätkas mu togimist oma pisikese käpaga. Ta vihkas, kui ma nutsin.

Vähemalt üks tark loom, kes teab, et enamik inimesi ei vääri su pisaraid. Need, aga, kes väärivad, ei aja sind kunagi nutma. Seda rääkisin ma endale alati, kui keegi mind nutma ajas. Ja tõde oli, et Jason mitte kunagi. Tänaseni...

"Olgu, olgu." andsin alla. Tõusin istukile ning pühkisin pisarad. "Aitab nutust, jah?"

See vastus rahuldas Angelit. Ta istus mu sülle vägagi rahuloleva ilmega. Kahjuks aga ei saanud ma teda praegu süles hoida. Ma pidin jälle minema.

*Vanasti, kui ma tahtsin üksi olla, läksin ma lihtsalt rõdule või siis istusin oma toas kõrvaklappidega. Peale seda, kui mu ellu tuli Jason, vajasin ma rohkem vaba ruumi. Ma ei tea, millest see tingitud oli, kuid nii see oli. Tegelikult oli see ju kasulik. Ma hakkasin rohkem väljas käima, värsket õhku hingama. Ja ma tundsin ennast vabalt. Kas siis metsas või mere ääres.*

Panin selga mugavamad riided: vahetasin uued teksad vanade vastu, panin selga teise pluusi ja loomulikult panin selga normaalsemad saapad, gooti sinised, mida ma tavaliselt metsa minnes jalga panin, - mitte 12 cm-sed, mis mul päeval jalas olid. Peale panin oma sügisjope, lisaks kindad ja mütsi. Olin valmis minekuks.

"Kuhu nüüd?" küsis ema, kes parajasti kuivatas käsi - pesi vist nõusid või midagi.

"Jalutama lähen," vastasin, korrastades peegli ees mütsi.

"See on hea, see on hea,"

"Ma lähen nüüd, tsauka!"

Ootamata ema vastust, astusin välja. Väljas oli taas hämarik.

See muutub traditsiooniks juba. Paras "Twilght"i mängimine. Muigasin oma tobeduse üle. Mulle küll meeldis "Twilight", kuid ise ma küll ei tahaks seal osaleda. Piisab mulle mu enda "muinasjutust".

Tahes-tahtmata hakkasin mõtlema eelmisele jalutuskäigule. Ma ei olnud kindel, kas ma tahan Jake'ige jälle kokku saada. Miks? Sest ma kartsin. Kartsin, et .. et ta meeldib mulle ikka veel.

*Jason oli mulle meeldinud juba kaks aastat, läks kolmas. See oli omapärane. Varem ma käisin teises koolis, kus mul just eriti ei vedanud. Ma mõtlen, et ei saanud klassikaaslastega läbi ning olin seetõttu langenud narrimise ohvriks. Ma isegi ei teadnud lõpuni, miks. Lihtsalt ei meeldinud ja kõik. Ei tahtnud nende tavade järgi olla. Aga see selleks. Tulin uude kooli, et saada rahu, alustada uut elu. Kooli valik oli osutunud lihtsaks - tundsin siit Cassiet ja Chantali, nii et .. see oli edukas. Aga see koht, et tulin, et alustada uut elu ja .. kohe falling in love. See oligi omapärane ja isegi naljakas. Cassie ja Chan naersid kogu aeg, et ma ikka oskan. Olin nendega nõus. Tahtsin vaid uut algust, mitte .. jah, mitte kedagi, kellesse armuda. Ja kõige nõmedam oligi see, et alguses ei osanud ma üldse midagi teha. Nagu tõesti, ma tulen uude klassi ja kohe hakkab mulle keegi meeldima. See isegi kõlab kahtlaselt, veel vähem, kui sa sellesse segatud oled.

Kuid aegamööda kõik kuidagi läks. Koolis rääkisime me Jasoniga vähe, meie kohta teadsid ainult kõige lähedasemad (ma mõtlen, et nad teadsid, et meil on teema). Msn'is võisime me tõesti rääkida aga tunde. Mulle meeldis see, kuigi ma tahtsin sellist asja päriselus. Digataalajastu noh. Tasapisi hakkasime suhtlema ka koolis, gümnaasiumis klass muutus kokkuhoidvamaks ja avatumaks.

Aegamööda ma väsisin. Mulle ei meeldinud ikka veel oodata. C'mon, kaks, kolm aastat siiski. See käis närvidele, kuidas inimene teab, et meeldib sulle (armastusest ma ei rääkinud talle, ta oleks mu hullumajja saatnud, raudselt), ja lihtsalt on. Pealegi, isegi Chan ja Cassie - need, kes toetasid seda .. tegevust - ütlesid, et peaks ta "jätma". Chan mitte nii väga, sest tema arust oleksime me isiiski hea paar. Cassie aga reaalselt soovitas leida kellegi teise, kuigi ka tema oli seda meelt, et me oleks koos armsad.