Ava mu süda

#48: Love Hurts # Eriväljaanne

Selle osaga on selline huvitav asi, et kirjutasin seda kooli Omaloomingupäeval kuu aega tagasi (kui ma veel täpselt polnud situatsioone läbi mõelnud), seega on see veidi muudetud. Aga muidu pidi see (väidetavalt) ilmuma Reaali Poisi eriväljaandes (just sayin'), kus ta on siis esialgsel kujul

***

Olin istunud haiglas oodates juba mitu päeva. Adrianna ütles mulle, et ma läheks koju, puhkaks, kuid ma vastasin eitavalt.

Kui mina olen süüdi, ei lähe ma puhkama enne, kui olen kõik teada saanud.

Ade ütles seepeale, et ma ei tohi ennast juhtunus süüdistada. Jason pihtis talle peaaegu kõigest ja tüdruk teadis, et tegelik põhjus olin tõesti mina, kuid ta ütles, et usub, et me nkn varem või hiljem taas koos oleme ja et Jason oli käitunud väga lapsikult. 

See mu meeleolu ei parandanud.

***

„Preili Forbz?“

Võpatasin end mõtetest välja. Mu ees seisis noor naine, kes hoidis käes mingit kausta.

„Jah?“ küsisin õhinal.

„Härra Lockwood ärkas ja...“

„Kas ma saan teda näha?“

„Ta vajab puhkust, kuid te võite tema juurde natukeseks minna.“ Ta vaatas aega oma kuldkellalt. „15 minutit.“

Lipsasin palatisse.

Jason lamas abituna voodis, tema seisund polnud muutunud.

Stabiilne, nagu ütlesid arstid. See võis iseenesest isegi hea olla - vähemalt ei läinud tema seisund halvemaks.

„Jason?“ pomisesin ettevaatlikult, kuid poiss oli vait. Tõenäoliselt ta ikka veel magas.

Istusin toolile tema voodi kõrval ja jäin teda üksisilmi vaatama. Voolikuid oli vähemaks võetud, kuigi oli möödunud vaid mõned päevad. Ta võiks kiiremini terveks saada.

Ade rääkis mulle, et Jason oli vahepeal ärkvel olnud, kuid peale seda läks ta seisund halvemaks. Ta olevat vahepeal ka ärkvel olnud, kuid ma ei olnud seda ise näinud.

Mind ei lastud ju ka siia terveks päevaks, nii et tahes-tahtmata pidin ma ka kodus ära käima. Kuid miski ei takistanud mul veeta oma päevi haiglas, oodates uudiseid. Õnneks oli suvivaheaeg.

Loomulikult käis Jasoni pere iga päev asju uurimas, kuid nad ei jäänud ööseks. Ja ma ei süüdistanudki neid selles. Inimese elu vajab siiski elamist.

Tunnetasin silme ees mingit liikumist ja tõstsin pilgu.

Jason pilgutas pikalt silmi ja pööras siis pea minu poole.

„Hei,“ pomises ta väga väsinult.

„Hei,“ elavnesin ma kohe.

„Mida sa teed siin?“ küsis ta siis, kui asjad olid talle meelde tulnud.

„Ma jätsin Jake'i maha,“ vastasin täiesti ausalt.

„Miks?“ kõlas ta suust külm vastus, kuigi ma teadsin, et tegelikult teda huvitab.

* Nagu ma juba mitmekordselt maininud olen, õppisin ma temast aegapikku aru saama ja teda "lugema". Tema suletud külg oli mulle nüüd avatud. Vähemalt osa sellest. *

„Sest ta polnud see õige,“

„Ja sa jooksid kohe minu juurde?“

„Jason, ma ju armastan sind,“ ütlesin talle siiralt, vaadates talle otse silma.