Ava mu süda

#52: He killed me

Ent sama äkitselt, kui poiss mind suudlema hakkas, tõmbus ta eemale.

"Sorry," pomises Jason.

Tõmbasin keelega üle huulte. Suudlus oli küll juba lõppenud, kuid tema magus suudlus tekitas mu huultel endiselt õrna torkimist. Puudutasin neid nüüd õrnalt sõrmega, soovides taas tunda teda oma huultel.

"Sa ei pea selle pärast vabandust paluma," sosistasin ma, kartes, et mu hääl reedab mu täielikult. Ma olin juba tõesti unustanud, et me ei käi juba .. 3 kuud.

Niutsatus - ma ei tee nalja - pääses valla mu huultelt.

Jason kergitas mu suunas kulmu.

Kehitasin õlgu, tahtmata talle midagi sellist seletada. Mõtlesin hoopis, kas oli see see, milleks ta enne mu juurde tuli.

"Mida sa siin teed?" küsisime samal ajal.

Tema suust kõlas see sündsamalt kui minu omast. Ilmselgelt miks.

"Me peame su siit kõigepealt välja saama..." Jason ignoreeris meie mõlema küsimust. "Tule," Ning ootamata mu vastust, haaras mul käest ja talutas kuskile mööda pikki koridore, mida võib kohe heaga nimetada labürintideks.

See on ikka üks väga kahtlane maffia varjupaik. Või siis ma ei tea neist midagi.

Järgmisel hetkel hoovas mulle vastu värske õhk ja ere tänavavalgustite valgus sundis silmi pilutama. Jason oli meid mingist tagavaraväljapääsust õue juhtinud.

"Nüüd räägi," sõnas ta karmilt, enne kui ma jõudsin toibuda.

"Ma pidin tõe teada saama," laususin vaikselt.

"See on ohtlik,"

"Ma tean,"

"Sul vedas, et mina leidsin sinu, mitte keegi teine. Zack oleks sul kaela kahekorra keeranud."

"Või kas oleks?" pahvatasin enne, kui oleks oma keelt valitsenud. Otse loomulikult polnud sellised naljad asjakohased.

Jason kortsutas kulmu.

"Sorry," pomisesin, vältides talle silma vaatamist. "Aga kuidas sina sinna said?"

"Mul oli vahikord,"

"Vahikord?" kergitasin oma kulmud.

Millegipärast kõlas see väga .. keskajalikult.

 "Jah, see on kinnine koht," lausus Jason pingeliselt.

No muidugi. Seda olen ma juba kuulnud.

"Miks sa oled siin, Jason?" küsisin, tundes imelikku jõudu oma sõnades, kasutades tema nime.

Kunagi, kui kõik oli veel teistmoodi (loe: kui me ei käinud), ei suutnud ma tema nime üldse kasutada. Kui ma seda ütlesin, läbis mu keha värin ja .. üldse, see oli imelik. Loomulikult pärast kõik muutus...

"Ma ei saa öelda,"

"Jason..."

"Ongi, Jason, miks sa siis ei saa? Ütle nukukesele, mis koht see on," Zacki hääl lõikas õhku kui nuga, mis poisi käes oli.

Kurat, kurat, kurat, see ei olnud nii mõeldud! Jason oleks pidanud siia koos Chrisiga tulema. Ta ei tohi siin olla.

"Noh, kullake, saidki siis lõpuks teada," ilatses Zack.

"Iu, sa oled rõve," ütlesin täiesti ausalt. Mitte et ma nüüd olin täiesti kindel oma võidus ja .. üldse elus, aga ma otsustasin nüüd juba talle kõik välja öelda.