Ava mu süda

# 41: Bye...

"Miks sa nii kauaks temaga jäid?"

"Sest sina ei läinud ära, kui ma ütlesin, et armastan sind,"

"Aga sa armastad mind, aga talle meeldid,"

"Jason, mis sul viga on? Kuidas oleks see välja näinud, kui ma oleks sealt lihtsalt minema kõndinud?! Sellest oleks vaid rohkem probleeme tulnud."

"Või kas ikka oleks?"

Vaatasin poisile etteheitvalt otsa. "Jah, oleks,"

"Või kas ikka..?"

"Jah," laususin sama tungivalt.

"Ma ei tunne sind ära," raputas ta pead, kui oli mulle altkulmu pilgu saatnud.

Tahtsin talle juba vastata samamoodi, nagu tema mulle kunagi oli vastanud, ent lõin sellele siis käega - see poleks niikuinii tõsi olnud .. Ei, miks ei oleks? Ma ei tunne end isegi.

Ta uuris pinevalt mu nägu ja muigas siis. "Tahad öelda, et ma ei ole sind kunagi õieti tundnudki?"

"Tahtsin. Ent ma kasutan su väljendeid niigi liiga palju."

"Jajah, tõsi ta on. Ju need on nii geniaalsed."

"Ja sina oled ikka nii ego,"

"Niimoodi sa siis minust arvadki?"

"Tegelikult mitte,"

Jason näris mõtlikult huult. "Ütle mulle siiski, miks sa temaga välja läksid,"

"Mul on kahju," vastasin ma hoopis, tõrjudes kõrvale plaani rääkida talle kõigest.

"Ma tean," Ta nõjatus mulle lähemale, kuid..

"Ma ei mõelnud seda, Jason," laususin kalgilt.

Ta paistis olevat mu toonist üllatunud. "Mida? Mida sa selle all mõtled?"

"See peab lõppema, Jason," mu silmad jälgisid merd. Ma teadsin, et vesi oli väga soe, kuid kujutasin selle asemel hoopis Põhjamaade merd või Põhja-Jäämerd, mis oleks sama külm kui mu hääl praegu.

"Mis peab lõppema?" ei saanud ta endiselt pihta.

"Meie peame lõppema,"

„Sa tahad .. lahku minna?“

"Sa said sellest kiiresti aru,"

Ta turtsatas, kuigi ma teadsin, et tegelikult tahaks ta siin kõik puruks peksta.

Selle üürikese aja jooksul olin ma teda tundma õppinud. „Anna andeks, Jason,“ sosistasin vaid.

„Kas sa ütleksid mulle vähemalt põhjuse?“ küsis ta suletud silmadega.

„Ma...“

„Sa ju ikka tead, et sa ei pea, kas pole?“ segas ta vahele.

„Ma tean, Jason, kuid seekord ma tahan.“

*Jason oli alati öelnud, et kui ma midagi enda teada tahan jätta, et siis ma võin seda teha. Samas .. vahel rakendas ta seda ka enda suhtes. Pigem enamasti.

See meenutas mulle üht lõiku ühest järjejutust, mida ma kunagi lugesin: "Kas sa oleksid nõus sellega, kui me lihtsalt oleks koos? Ei mingeid küsimusi, ei mingeid ootusi teineteise suhtes, ei mingeid suuri tundeid. Mis sa arvad?"

Kuigi ma teadsin, et see pole päris see, kas või selle pärast, et meil mõlemal olid tunded.

Või vähemalt...