Ava mu süda

#40: Ülestunnistus / Cyle ->

Caroline 

Vaadates oma käsi, avastasin, et need värisevad. Mu sees karjus kõik juba pikka aega: "Ohtlik! Ohtlik! Ohtlik!", kuid rumal, nagu ma taolistes situatsioonides olin, ei pannud ma seda tähele.

Ja lollisti tegin.

"Sa muudkui kordad ühte ja sedasama," pomises Jake.

"Sest see on tõsi ja sa tead seda, kuid ei taha seda kuulda,"

"Ei taha," nõustus ta.

"Jake, me ei saa koos olla. Ma ei taha sinuga koos olla." laususin kindlalt. Oli vaja lõpetada see jutuajamine.

"Ohjah," ohkas poiss.

"Ma .. lähen nüüd," ütlesin ma, tõustes püsti, saadetuna tema pilgust.

"Jajah," pomises ta, kuid ta pilk eksles endiselt minul.

"Näeme siis..." Tundsin end alaarenenuna või midagi. Selles suhtes, et no kes veel taipab sellises situatsioonis öelda "näeme siis"?!

Igatahes, otsustasin sellele enam mitte tähelepanu pöörata, sest ma tõesti ei teadnud, mida teha. Mul polnud kunagi poistega probleeme olnud. Ja nüüd äkki kaks tükki korraga.

Oh...

Silmanurgast märkasin mingit liikumist. End kiiresti sinnapoole pöörates nägin mingit kuju majanurga taha kaduvat. Pimeduses polnud eriti aru saada, kes see on, kuid mu mõistus urises mulle nime ette.

Zack.

Otsustasin seekord mõistuse häält kuulata, kuigi polnud üldsegi kindel, kust see kõik tuli.

***

Jason 

Hilja läks, hilja läks .. aga siiski läks.

Silme ees jooksid siiani äsjanähtud juhtum, justkui ma vaataks mingit filmi.

Siin Jake proovib teda suudelda, kuid Caro tõukab ta eemale, samas jääb endiselt istuma ja Jake'iga juttu puhuma.

"Õõh.." urisesin.

Hetkeks mõtlesin, kui tore oleks olla mingi ebaloomulik olend, et saaks muunduda ja veits ringi joosta, et end maha rahustada.

See oli tobe, jah.

"Oled mingi üleloomulik olend või?"

"Võib ka nii öelda,"

Üldsegi mitte õigel hetkel kerkis mu mällu väga ammune vestlus Caroga. See oli veel siis, kui .. ma alles mõtlesin, kuidas temast lahti saada.

Nagu, ei, mitte päris lahti saada .. ma lihtsalt ei tahtnud, et ta kannataks minuga. Ma teadsin, kui palju probleeme tekitanuks minuga koos olemine ja .. nii. Ma olen liiga raske isiksus. Liiga teistsugune.

Kuid siin ma nüüd olen.

Tegelikult sain ma pika peale aru, et ta tunneb mu vastu midagi enamat kui lihtsalt meeldimine. Ent .. ma ei suutnud. Paljugi ei suutnud tegelikult. Ma ei suutnud talle 'ei' öelda, kuid ma ei suutnud ka öelda, et tunnen ta vastu midagi.

Nagu ma ütlesin - raske isiksus.

Proovisin vaikselt ust avada, kuid Zack ei maganud ja teised olid kuskil ära - ehk endiselt lõkke ääres.

Zack, urises mu mõistus.

Tol hetkel, kui ta mulle tööd pakkus, ei osanud ma ka arvata mitte, kuhu ma end mässin. Ning nüüd oli liiga hilja, et lahkuda.