Ava mu süda

#46: Всего хорошего

„Jason, miks sa seda tegid?“ nutsin ma ta voodi juures, kuid ta ei vastanud. Ja kuidas ta oleks saanudki? Need voolikud tema küljes näisid hirmuäratavad. Neid on nii palju.

* Peale seda, kui Jason oli majakatuselt alla hüpanud, kutsusime otsekohe kiirabi, põrutades siis Chantali autoga sellele järele. Arstid ütlesid, et on õnnejuhus, et Jason ära ei surnud. *

Krt, ma oleks siis ise talle järele hüpanud.

Igatahes, kohe peale kohalejõudmist viidi ta intensiivi, kuid järgmisel päeval toodi ta juba tavalisse üksikpalatisse.

Eile kästi mul koju minna, kuna nad väitsid, et pole mõtet ns passida - nkn ei saanud veel midagi täpselt teada. Täna aga lubati meid juba palatisse. Meid = mina, Jasoni vanemad ja Adrianna.

Ta vanemad olid koju läinud, Ade kohvikusse ja mina lihtsalt istusin seal, kuni sain.

Mind ei huvitanud, et ta vajas puhkust – kui egoistlik minust – et ta oli äsja tulnud operatsioonilt ja värki. Ma pidin teadma.

Kuid ma teadsin. Mina. Vastus oli lihtne, kuid .. raskesti teadvustatav. Ma poleks pidanud MITTE KUNAGI teda jätma. Mitte kunagi .. mitte kunagi .. mitte kunagi .. kunagi .. kunagi. Sõnad käisid mu peas ringiratast ja lõpuks oli mul tunne, et keegi lihtsalt karjub neid mu peas. Surusin sõrmed oimukohtadele ja masseerisin neid, proovides vabaneda valust.

* Tegelikult oli ime, et Jason suutis ellu jääda, nagu arstid ütlesidki. Ja EI, ma ei mõelnud seda mitte mingil juhul halvustavalt. Et nagu : "Mis mõttes ta ellu jäi?!" Ei, ma ei teeks mitte kunagi nii. Mitte .. kunagi. Aga see oli endiselt ime. Ime .. mille peale ma salamisi, isegi enda teadmata, oli lootnud. Sest ma ju ei teadnud, et Jason üldse .. saab seda teha.

Ma polnuks kunagi arvanud, et ta tõesti võib võtta narkootikume, ja lisaks veel proovida enesetappu sooritada. See oli lihtsalt nii .. mittejasonilik.*

"Preili? Preili Forbz?" Noor medõde raputas mind õlast - nähtavasti olin tukkuma jäänud.

"Mh?" Hõõrusin uniselt silmi, piideldes seinal olevat kella. Whoa, ma olin siin juba 6 tundi.

"Külastusaeg on läbi. Te peaks koju minema. Te olete väsinud."

"Kas ma homme saan tulla?"

Ta naeratas ujedalt. "Vaevalt et härra Lockwood paari päeva jooksul üldse ärkab. Pealegi, ta vajab puhkust. Loomulikult võite te tema palatis tasakesi istuda... Iseasi, kas see aitab või..."

"Tänan teid," laususin vaikselt.

"See on meie töö," vastas ta lihtsalt.

Naeratasin talle väsinult. "Nägemist,"

"Nägemiseni,"

***

"Ade... anna mulle andeks," sõnasin, kui tüdruk mu koju viis. Mul olid ju ainult mootorratta load.

"Sa ei ole süüdi, Caro,"

"Kuidas siis ei ole? Mina jätsin Jasoni maha .. minu pärast ta..."

"Shh. Ma tean, mis selle taga on."

"Mi-mida?" kogelesin ma.

"Mulle ei meeldi Zack. Mulle ei meeldi see, kuhu Jason end mässinud on. Ma ei saa aga kahjuks sinna midagi parata. Kuid sina saad."

"Mina?"

Ta noogutas. "Jason armastab sind, isegi kui ta seda veel tunnistanud pole. Ta pole mitte kunagi kedagi niimoodi armastanud, nagu ta armastab sind. Ning sinu pärast on ta valmis sellest kõigest loobuma."