Ava mu süda

#47: Addicted

Jason

"Ca... Car... Caro," pobisesin ma, andmata endale aru, miks ma tema nime üldse mainisin.

"Ei, kõigest Ade," Tüdruku hääl oli pehme ja mulle tundus, et ta naeratas neid sõnu öeldes.

Avasin vaevaliselt silmad. Ade oli see tõesti.

"Hei,"

"Hei, kuidas sa end tunned?" küsis Ade hoolivalt.

Tahtsin õlgu kehitada, kuid pelgalt õlgade liigutamine tegi põrguvalu. "Valus on,"

"Oh, Jason, millest sa üldse mõtlesid?" alustas Ade.

"Ma ei tea, Ade. See tundus tol hetkel nii..."

"Oo, ära ütle 'õige'. Caro oleks äärepealt..."

"Caro.."

"Jah," ta tegi mõtliku pausi. "Sa mainisid teda enne, muuseas."

"See oli vale,"

"Pigem tähendab see lihtsalt, et sa armastad teda,"

"Ma ei armasta teda," valetasin, pöörates pea ära.

"Muidugi armastad. Ja tema armastab sind."

"Ta ei armasta mind,"

"Ah, ära käitu nagu väike laps. Kui ta ei armastaks sind, poleks ta sulle järele läinud ega sind surema jätnud. Teiseks, ta veetis kogu oma päeva siin, kui sa nokaudis olid."

"Kus ta siis praegu on?"

"Ma saatsin ta koju. Ta veetis siin kogu öö ja hommikupooliku..."

"Miks ta hoolib?" pobisesin rohkem endale kui Adriannale.

"Sest ta armastab sind, Jason,"

"Miks ta siis oli Jake'iga?

Ade kohmetus. "Sellest räägib ta sulle ise. Aga usu mind, ta armastab sind. Ja sina armastad teda."

Kiristasin hambaid. Ma ei saanud sellele vastu vaielda, sest .. noh, see oli tõsi. Vähemalt minu kohta. Caro kohta .. noh, ma tegelikult arvasin, et ta armastab mind ka. Aga see ei muutnud tõsiasja, et ta magas Jake'iga ja jättis mu tema pärast maha.

Oi kuidas ma tahan tema õigustamist kuulda.

"No näed, tubli poiss, said aru küll," rääkis Ade minuga kui väikse lapsega.

Muigasin tahtmatult.

"Nii, aga nüüd ma pean minema. Pealegi, varsti tuleb Caro sind vaatama..."

"Ma ei ole veel valmis teda nägema,"

"Ma tean, kuid sa pead. Ta tahab sinuga rääkida."

"Kas rääkimiseks pole liiga hilja?"

"Äh, ära alusta jälle,"

"Okei, okei. Eks ma siis kuulan, mis tal mulle öelda on."

"Tubli poiss," kordas ta taas.

"Ah, mine nüüd,"

***

Caro

Lamasin juba pikemat aega voodil, Angel kaisus, ja mõtlesin. Mõtlesin .. no suht kõigest. Väntasin peas kogu oma armuloo, alates algusest.

Kui ma uude kooli tulin, tundusid mulle kõik poisid ühesugused, ning ma uskusin, et ei jäta nende nimesid kunagi meelde. Pealegi, et need oli osadel suht sarnased ka. Natukese aja pärast suutsin siiski eraldada 'koorekihi' omad, tavalised, nohikud, erakud, jne. jne.