Ava mu süda

# 2: Одиночество любви / Pilt Jasonist ->

Kõik on nagu vanasti. Meie vahel on kõik nagu vanasti. Ei, pigem seda, et meie vahel polegi midagi.

"Caroline!" Õpetaja karm hääl tõi mu tagasi reaalsusesse.

Vaatasin talle süütult otsa. "Jah?"

"Vasta palun,"

Jäin kõhklema. Millest me rääkisimegi? Ee .. antiik?

Minu kõrval istuv Chantal  pööras pead ja sosistas hääletult: "Anaximandros,"

"Anaximandrose põhimõte oli, et Maa seisab paigal, sest ta on võrdsel kaugusel kõikidest maailma ümbritsevatest asjadest - kõik teised planeedid keerlevad tema ümber. Maa on kerakujuline ning ta koostas ka esimese Maa kaardi. Tema õpilane oli Anazimenes, kes..."

"Aitab, tänan, Caroline," Õpetaja toon oli leebem peale seda, kui ma vajaliku info ära olin rääkinud.

Hingasin kergendatult välja. "Tänan," sosistasin hääletult Chantalile, kes naeratas vastuseks.

Niisiis, mida ma saaksingi teha? Ma olen niigi piisavalt teinud... Oh, miks see ometi nii on?

Helises kell ja kõik hakkasid kiiruga asju pakkima.  Tõusin aeglaselt püsti ja panin kotti pinali ja kirjanduse vihiku.

"Kuhu suund täna?" küsis meid kõiki garderoobis ootav Cassie.

"Koju?" pakkusin ma.

"Mojitot jooma?" pakkus Michelle. Tüüpiline.

"Koju," sõnasid Alasia ja Chantal.

"Täna on siiski neljapäev. Aga homme võiks midagi ette võtta." sõnasin ma, silmitsedes tüdrukuid.

"Temaga," ütles Alasia hääletult.

Ohkasin. "Äkki me ei räägi sellest?" Ma teadsin, et Jason on mu selja taga kuskil, kuid ma tõesti ei tahtnud sellel teemal diskuteerida. Ehk oleks mõttekam kõik jätta?

"Caro, kas tõesti sa võtsid mõistuse pähe?" alustas Micha (Michelle) oma tüüpilist juttu. Poleks pidanud sellest isegi mõtlema.

"Ei," sõnasin kindlalt, "ja ma lähen koju nüüd." Ma panin jope selga ja jätsin nad garderoobi.

Nad vaatavad mind. Polnud vaja isegi ümber pöörata, et selles veenduda. Ma räägin sellest ilmselgelt liiga palju. *Liialt teatud inimese mainimise eest kirusin ma end tihti. Aga ikkagist, niipea kui ma juttu sekkusin, oli mõni seik või näide just temaga seotud. Awkward.*

"Caroline!"

Pöörasin ümber.

"Oota mind ka!" hüüdis Chantal.

Ootasin ta ära ja me hakkasime koos terminali poole liikuma.

"Nad rääkisid jälle, kui palju ma Jasonit mainisin, kas pole?"

"Ee..."

"Chan, ütle ausalt,"

Ta ei hakanudki keerutama. See mulle Chantalis meeldibki. "Nad pigem rääkisid, kuidas teid kokku saada. Tead ju küll, et Cassie..."

"Jah, tema tädi on sõbranna Jasoni emaga. So what? Laseme emadel tegutseda?" See on naeruväärne.

"Ma lihtsalt pakkusin..."

"Ma tean, et te tahate aidata. Sorri."

"Ei ole midagi,"

"Rääkisid nad veel midagi?" uurisin ma edasi.