Langenud armastusse (1. Raamat)

14. peatükk

Kerli tuli mulle lähemale ja puudutas mu nägu ,,katsu mõista, et ma armastan sind!'' Kerli vaatas mulle otse silma sisse ja ootas minu vastust. Ta võlus mind enda juurde ja ma ei suutnud talle vastu hakkata. Ta silmad löövad helendama, samal ajal mõttes mulle lausudes ,,katsu mõista, Damen!''

,,ma mõistan, sa oled nii ilus Kerli.'' Astun talle lähemale, et me huuled puutuvad peaaegu üksteise omadega kokku. Suudlen Kerlit kuigi ma ei tohiks seda teha aga ma ei suuda ennast peatada. ,,mh!''

,,Damen juba läheb.'' naeratab Kerli ja nööbib mul särgi eest lahti. ,,mida sa teed?'' küsin ma ehmatades. Kerli naeratab mulle silma vaadates ja vastab muhelevalt ,,sa oled varsti minu oma ja keegi ei peata mind ega sind.''

Catherine

Kõnnin mööda tänavaid ringi kui järsku kuulen Dameni häält, õigemini tema mõnulevaid hääli. Piilun maja nurga tagant ja näen Kerlit näppimas Damenit. ,,mida sa teed?'' küsin ma endalt sosinal ja Damen laseb sel sündida. ,,Damen!?'' hakkan ma endamisi vaikselt nuuksuma. Pisarad hakkavad mööda mu põski voolama ja ma ei suuda neid tagasi hoida. 

,,Damen, tee mind omaks!'' karjub Kerli siis Damenile.

,,Ei!'' karjun ma läbi pisarate, keset teed seistes. Jooksen minema nii kiiresti kui võimalik läbi metsa suure kalju suunas läbi niuksatuste vaikselt lausudes ,,Ta pettis mind!''

Jooksen aina edasi ja mõtlen sellest, mida nägin ja päästan välja tugeva uratuse. Muutun joostes libahundiks. Mu ees virvendavad kõik puud, mis on tee ees. Põrutan äkki ühele puule otsa, nuuksatan valust ja jooksen edasi, riivates puud. Kalju paistab ja ma muudan end tagasi. Kõnnin vaikselt kaljuservale ning mul ilmub pisar silmanurka. ,,ma teen seda!'' lausun ma endale kindlalt. Sulen oma silmad ja hüppan ,,hüvasti!''

Hulbin vees teadvusetult kui järsku kuulen mingit vettehüpet. Keegi ujub ja võtab mul käest kinni ning tõmbab kaldale. Kuulen kedagi mu nime ütlemas aga see pole Damen ja ma ka sooviks, et poleks. ,,Catherine palun ärka!'' anub see poiss armsalt, kes mind veest välja tõmbas. Kõhin vett välja ja avan aeglaselt silmad kui Richard just mind suudleb ,,Catherine?''

,,Richard?!'' naudin ma Richardi suudlemist ja sulen oma silmad uuesti, nautides seda hetke, et keegi minust lõpuks hoolib. Kuulen lähenevaid suuri libahundi samme, see on Damen. Ta kargab Richardile kallale. ,,hoia tast eemale!'' karjub Damen.

Damen hoiab Richardi kõrist tugevalt kinni, Richard suudab vaevu hingata ja rääkida ,,agh ma lihtsalt elustasin teda.''

,,ma pidin teda elustama!'' Damen uriseb Richardile ja paljastab ka oma kihvad. Damen tuleb mulle lähemale ja puudutab mind oma külma ninaga ,,Catherine! Palun anna mulle andeks!''

Mulle tuleb vaatepilt silme ette nähes Damenit ja Kerlit koos ning ma hakkan üle kogu keha värisema ja urisen.

Catherine?'' lausub Richard murelikult aga ma ei tee tast väljagi ,,rahu Catherine!'' proovib Damen mulle lähemale tulla aga ma  taganen.

,,ma armastan Richardit, sa mine oma Kerli juurde!'' karjun ma Damenile vihaselt ja muutun hüppates libahundiks. ,,mine pekki!'' ütleb Richard vaikselt sosinal. Nüüd muutub ka Damen.

,,mine või muidu murran su!'' ähvardan ma Damenit oma teravaid hambaid välgutades. ,,sa ei murra mind, sa pole küllalt tugev.'' sisiseb Damen mulle läbi hammaste. ,,ma olen küllalt tugev, et sind tappa!'' lausun ma urisedes. ,,misasja sa ajad?'' küsib Damen kohkunult. ,,vot seda ma ajangi!'' sisisen nüüd mina. ,,sa ei teeks seda.'' raputab Damen end libahundi kujult tagasi muutes. ,,Ma tapan su Damen Andrew Rae, viimaseid soove on?'' vaatan ma teda altkulmu.

,,ma armastan sind ju, Catherine!'' vastab ta kätt südamele asetades.

,,tead Damen, seda pole põrmugi näha!'' vastan ma urisedes. Richard jookseb Dameni juurde ja küsib suurte silmadega ,,see suur elukas on Catherine?''