Langenud armastusse (1. Raamat)

6. peatükk

Tõusen hommikul vara, et Dameniga kokku saada. Panen end riidesse kui uksekell heliseb. ,,Ema tee uks lahti, palun!'' hüüan emale aga ema ei vasta. Panen püksid jalga ja pluusi selga ning lähen jooksuga ust avama. Ema on juba läinud kuhugi. Tööle vist. Avan ukse ja mu ukse taga on Rainer. 

,,mis sa tahad?'' küsin vastikult ,,kuidas sa mu elamise üles leidsid?''

,,mh kaunitar, see pole nii raske!'' ta tõmbab mind enda kaissu ja hoiab tugevasti kinni. ,,noh! Kuidas eilne päev möödus Dameniga?'' tal oli kaval irve näos.

Tõmbun ta haardest lahti ja taganen ,,sa oled mu järel nuhinud!'' 

,,miks sa ei armasta mind vaid armastad sellist tapjat?'' 

,,Rainer sa ei armasta mind. Koolis sa ainult vahtisid mind ja ma arvasin, et oled kiiksuga või midagi!''

Rainer ainult muigab selle peale ,,ma ei uskunud, et sa mind nii maha teed!'' ta turtsatab ,,kiiksuga!''

,,Anna andeks, Rainer. Ma lihtsalt ei saanud sinust aru.'' raputan vaikselt pead ,,sa isegi ei kallistanud mind lõpetamisel, Miks? Samal ajal kui Gregor tuli mind kallistama siis sa lihtsalt tõmbasid oma emaga minema.''

,,ma teen selle kohe tasa siis!'' Ta tuleb mulle lähemale ja proovib mind kallistada, ta võtab minult ümbert kinni ja surub enda vastu. Kelmikad sädemed ta silmis tulevad mulle aina lähemale aga ma rabenen ta käest lahti. ,,Anna andeks aga ma ei saa!''

Ta silmis süttib viha ja tuleb mulle kallale nii kiiresti, et ma lendan vastu seina. ,,Ma ei jäta seda nii!''

Siis läheneb Raineri tagant must libahunt ja uriseb, paljastades oma valged kihvad ,,Tule ta juurest eemale!''

,,oi terekest, jõudsid ka kohale.'' ta keerab end vaikselt ümber. ,,kaua sul siia jõudmine võtab?''

,,mitte liiga kaua!''

,,ma tean kus sa elad nüüd!'' ta taganeb ukse juurde ,,sinuga ma veel kohtun ja siis me veel räägime.'' ta vaatab Damenit ja kaob uksest välja. Damen muutub tagasi ja paneb ukse pauguga kinni ning põõrab minu poole. ,,nii ja mis see kõik tähendas?''

Vaatan talle kurvalt otsa, ise maas lebades. ,,mh!'' proovin püsti tõusta aga ei suuda. Käsi on valus.

Ta ohkab ja tuleb mu juurde ,,sa said viga?''

Vaatan oma verist käsivart. ,,palun vabandust!''

Naeratab suunurgast ,,sa vabandad mu ees, et veritsed?''

,,paistab nii jah.''

,,See on lihtsalt veri, Cathy! Pole hullu!'' võtab enda seljast särgi ja mähib sellega mu käsivart ning võtab mu seejärel sülle. 

,,lase mind maha, ma olen raske!''

Naeratab ,,üldsegi pole raske, kerge nagu sulg.''

,,narrid mind või?''

,,ei aga see on nii!'' lausub ta, muheledes.

,,kuhu me läheme?'' küsin, talle silma vaadates.

,,minu juurde.'' vastab ta siis.

,,öismäele?'' küsin.

,,jah, oled luuramas käinud mind?'' vaatab mind kavalalt.

,,ei aga olen mõelnud tulla ja su korter üles otsida. Ilmun su ukse taha kui sa koolist puudud.''

,,aga mis peatuses sa seal elad?''

,,karikakras või kullerkupus, ah ma ei tea, mis peatused seal on!'' pööritab silmi.