Langenud armastusse (1. Raamat)

12. peatükk

Damen

Isa vaatab mulle murelikult silma ja vastab ,,kui sa väga tahad teda muuta siis sa leiad tee, kuidas seda teha.''

,,aitäh isa!'' tänan ma oma isa, kes tuli jälle kaugest minevikust taas päevavalgele. Ma arvasin, et ta on surnud.

,,ole ettevaatlik!'' hüüab ta mulle järgi aga ma olen juba kaugel. Jooksen oma maja juurde, sest me pidime Catherinega kokku saama minu maja ees aga ma ei saa aru kus ta on. Ta peaks ammu juba siin ootama. Ma aiman halba. Teen ümber maja mitu tiiru ja vaatan igalepoole ning urisen endamisi ,,teda pole!''

Kuulen järsku kaugelt karjumas mu nime ,,Damen!'' 

,,see on Cathy!'' Jooksen hääle suunas ja muutun keset jooksu hundiks. ,,ma tulen Catherine, rhh!''

Jõudes kohale näen Kerlit libahundina, tal on hambad harali, valmis Cathyt nahka panema. ,,Kerli!'' hüüan ma urisedes.

,,mrh?'' keerab ta näoga mu poole küsivalt.

,,tule ta juurest eemale, Kerli!'' karjun talle.

,,mh miks, Damen?'' küsib ta minult armsal hääletoonil ja kõnnib mulle aina lähemale.

,,ta on minu tüdruk!'' vastan ma talle urisedes ja vahepeal hambaid paljastades.

,,olgu.'' miilustab Kerli, oma käppasid vaadates. ,,aga kes su tüdruk siis on kui ma ta tapan?''

,,rhh siis tapa ka minu, sest ilma temata pole mul mõtet elada.'' urisen ma edasi, pisar ilmumas silmanurka.

,,on küll, siis sa oled minu ja me teeme koos sinuga palju asju!'' 

,,ma ei saa kunagi sinu omaks, arvesta sellega!'' raputan ma urisedes pead.

,,oi kui kahju!'' näugub Kerli. Ma urisen ja hakkan jooksma Catherine poole kui Kerli mu eemale lööb. Mu koon verine. Pistan jooksu ja hüppates küünistan Kerlit ,,jookse nüüd, Cathy!'' hüüan ma Catherinele. Catherine jookseb minu kodu poole.

Catherine

Jooksen Dameni maja suunas kui kuulen järsku tugevat hulgumist. Keeran tagasi metsa poole ja hüüan Damenit aga kedagi pole metsast välja tulemas näha. Mul tekib klomp kurku ja pisar voolab mööda põske alla ,,Damen!'' hüüan ma teda, põlvili laskudes. ,,sa ei saa mind jätta!'' karjun ma läbi nutu endale kui järsku näen metsa seest välja lonkamas libahunti ,,Damen?'' 

See on Damen aga ta on viga saanud. Ta jookseb mulle longates vastu. Ma kallistan teda kõvast ja lausun nuuksudes ,,Damen, ma arvasin, et kaotasin su.''

,,ma elan veel, kallis!'' ütleb Damen, laskudes aeglaselt külili. Silitan ta süsimusta karva ,,sa .. sa oled viga saanud hullusti.''

,,mis siis nii hullusti, ainult paar kriimu.'' vastab Damen hingeldades.

,,Damen su ühe silma juures on kolm küünehaava.'' Katsun tema haavasid ja silitan üle tema karvkatte.

,,Kerli jah pani mulle küüntega.''

,,viime su arsti juurde!'' Damen tõuseb vaikselt jalgele ja raputab pead ,,ei nad taipaksid, et ma pole selline nagu teised ja ma olen libahunt.

,,ma lähen ja maksan Kerlile kätte!'' Hakkan metsa poole minema kui Damen muudab end tagasi ja haarab minu pihast ning surub mind enda vastu. ,,palun ära mine, sa saad surma.'' anub ta mind, sasides mu juuksesalke. ,,mida me siis teeme?'' küsin ma nõutult.

,,ma muudan sind, mu isa õpetab meid võitlema ja siis astume koos Kerlile vastu.''

,,oot..oot!'' tõukan ta eemale ja vaatan Damenile küsivalt otsa. ,,su isa?!''