Langenud armastusse (1. Raamat)

13. peatükk

Tulen teadvusele aga tunnen end raskeks muutumas. Ma ei suuda oma silmi avada ja kuulen peas kellegi summutatud häält ,,Damen aitab, sa tapad ta!''

Tunnen midagi kuuma oma soontes voolamas. See on libahundi veri. Karjun läbi summutatud lõrinat Damenit. Veri lakkab liikumast ja mu kuulmine äkki teravneb. 

,,Catherine?!'' hüüab Damen ja heidab mu kõrvale selili. ,,nii valus on!'' vastan ma nuuksudes. Mu nägemine on udune aga ma näen Dameni tumemusta karva. Damen vaatab mind ja vastab mureliku näoga ,,midagi on valesti.''

,,ei see mõjubki nii.'' vastab ta isa rahulolevalt.

,,Damen, suudle mind!'' karjun ma Damenile. Ta taganeb mõni meeter ja muutub tagasi inimeseks ning tuleb mulle rahulikult lähemale. Damen laskub mu ette põlvili ja suudleb mind. ,,su huuled on märjad, Catherine!?'' võpatab Damen järsku eemale. ,,Damen, ma olen täiesti terve.'' vastan ma selle peale. Tõusen vaikselt istukile, Damen toetab mind. 

,,Kas ta on nüüd libahunt või mitte?'' küsib Damen oma isalt murelikult. Ma proovin end aeglaselt jalule tõsta aga langen Dameni käte vahelt murule ja tunnen oma ribides suurt valu. 

,,Damen, eemale! Ta hakkab muutuma.'' karjub Dameni isa.

Mu keha hakkab värisema ja järsku vallutab mu kogu keha aukartust äratav urin. Uus valuhoop ribidesse vallutab mind ja karjun Damenit südantlõhestavalt, läbi lõrina. Tunnen end järsku muutumas libahundiks, ma sulen silmad ja kui mõne sekundi pärast ma silmad avan, näen ma Dameni imestunud nägu. ,,voah Catherine!''

,,mis on?'' vastan ma väsinult. ,,sa oled imeilus, Catherine.'' vastab ta armsalt, mind püsti aidates aga mitte kahele jalale vaid neljale käpale. Uurin enda karvkatet, see on täiesti lumivalge. Damen muudab end mustaks libahundiks ning näksab mind kõrvast ja muuseldame üksteist oma koonuga. Paistab, et see on huntide rituaal. Päev möödub kui Dameni isa õpetab meile võitlemist seni kaua kuni päike koidab. Jätame ta isaga hüvasti ja sammume end tagasi muutes mingi maja poole, keset metsa. ,,sa oled nüüd rahul, et muutsid mind?'' küsin ma talle otsa vaadates.

,,no jah, toore on siis koos sinuga ringi jooksta.'' vastab Damen. Kui oleme maja ees keerab Damen mu ette ,,Catherine?!''

,,jah Damen?'' keeran Dameni poole.

,,ma ostsin meile maja.''

,,misasja aga miks?'' ägestun järsku.

,,ma tahan sinuga eraldi elada?''

,,aga millega me selle eest maksame?''

,,see on tasuta!'' vastab Damen.

,,mida sa ajad, kõik maksab tänavu!''

,,see korter on täielikult meie, ainult maksud mis tulevad elektri- ja vee kasutamisest.''

,,ma tahan omanikuga rääkida.''

,,omanik on metsas juba!'' vastab Damen, suunurgast naeratades.

,,Damen, misaasja sa teinud oled?!'' taganen vaikselt. ,,mida? Aga me saame lõpuks koos olla.'' 

,,hea libahunt ikka, ei noh!'' vastan ma endast välja minnes.

,,kas sulle ei meeldi?'' küsib ta nukralt.

,,meeldiks küll aga, et hakkad sellepärast tapma ei ole õige asi, mida teha!'' vastan ma teda emmates. ,,anna andeks!'' vastab ta maha vaadates.

,,keegi ei näinud sind?'' küsin ma talle otsa vaadates.

,,keegi ei näinud mind ja kõik arvavad, et see on Kerli.''

,,no tore!'' hingan sügavalt välja.

,,rahune maha!'' rahustab ta mind emmates ja suudleb mind. Lähema majja ja heidame voodisse ning vaatame üksteisele silma. ,,siin on nii mõnus ja rahulik.''

,,tore kui sulle meeldib.'' vastab ta mind silitades. Mõlemad jääme magama.

Hommikul ärgates pole enam Damenit mu kõrval. ,,Damen?!'' hüüan ma aga keegi ei vasta. Lähen duši alla ja lasen veel joosta üle kogu mu kehal. ,,mh nii mõnus!'' Sulen silmad ja mõtlen Damenist ,,ta läks minema ja ei öelnud mulle sõnakestki.'' Keeran vee kinni ja kuivata end. Vaatan peeglisse ja sammun kööki ning leian kirja, milles seisab ,,Kallis Catherine! Kui sa ärkad siis söök on mikrolaineahjus. Ma läksin jalutama, tulen varsti, Damen.''

Urisen ,,ta läks ilma minuta jalutama!'' Võtan kirja ja viskan põrandale. Kas ma pole tema jaoks küllalt hea, et ta minu juurest niimoodi ära jookseb. Vaatan mikrolaineahju, kus on Dameni valmistatud toit ,,aga süüa oskab hästi teha.''

Damen

Kõndisin ja nautisin vaikust. Kuulasin ilusat ja rahulikku linnulaulu kui järsku ilmub mu seljataha libahunt. ,,Damen!?''

,,Cathy?'' küsin ma vaikselt end ringi põõrates.

,,Damen!'' hüüab keegi mind seljataga. Keeran ümber ja näen Kerlit ,,Kerli!''

,,mh tere!'' teratab mind viisakalt, õrnalt.

,,sina jälle!'' vastan ma vaikselt, urisedes ja hambaid välgutades.