Langenud armastusse (1. Raamat)

3. peatükk

Läksin juba joostes trepist alla ja olin ust lahti tegemas kui järsku keegi võttis minult seljatagant kinni.

,,aaah!' ehmusin.

,,tss!'' sosistab Damen.

,,Damen, kuidas sa sisse said?''

,,mingi vanamutt lasi mind sisse.''

,,kas lähme?'' küsin ja võtan temalt käest kinni.

,,ma ei tea.'' vastab ta ükskõikselt.

,,ütle jah.'' anun ma teda.

,,jah!''

Damen jookseb uksest välja ja minu eest ära.

,,Damen, oota!'' karjun ma talle järgi.

,,noh?''

Ma suudlen teda pikalt ja ta võtab minult ümbert kinni ,,Cathy mu kallis! mhh! Kuhu me läheme?''

,,lähme parki jalutama.''

,,olgu lähme.''

Jalutame pargis kui vastu tuli meile Kerli. Damen jälgis teda pikisilmi, mina ainult kõõritasin talle otsa.

,,tsau Damen!'' ütles ta pehme häälega.

,,tsau!''

,,mis teete siin?'' küsis ta ükskõikselt.

,,tead, jalutame!'' vastan ma talle vastikult.

,,tead Catherine! Sellisel hääletoonil ei saavuta sa elus midagi.'' vastab ta ülbelt.

Oi kuidas ma teda vihkan, et ma tahaksin talle midagi halba teha kohe ja praegu. Paistab, et Damen ei saa aru, et ma Kerlit ei salli silmaotsastki aga ikka räägib temaga, ise oleme paar juba nädal aega.

,,mis see sinu asi on üldse, ah?!''

,,tüdrukud lõpetage!'' karjub Damen meie vahele.

,,Damen?!'' kutsub teda armsalt ning käega puudutab Dameni siledat ja šeksikat keha. ,,vahel ma mõtlen kas ikka valisid endale õige tüdruku?!''

,,rhh!'' urisen ma aga Damen ei tee teist nägugi. Lihtsalt seisab keset teed nagu zombi ja vahib mis Kerli ning mina järgmiseks teeme.

,,lähme!'' Damen Toibub äkki oma zombi režiimist ning võtab mu käe ja jalutame Kerli juurest kaugemale.

,,kus sul nüüd kiire hakkas?'' küsin ma.

,,ta tuleb meile veel järgi.''

,,mis sa temast kardad?''

,,ta lihtsalt ei meeldi mulle.''

,,enne sobis küll ta kõrval istuda.'' ütlen ma talle armukadedalt.

,,Cathy, lõpeta!'' sisistab ta läbi hammaste.

,,mis sul on?'' jääme seisma ja vaatan talle otsa.

,,midagi, lihtsalt...''

,,sa võid mulle ju õelda?!'' 

,,ma ei saa!'' ning keerab oma näo ära.

,,miks?''

Damen vaatab mulle armsalt otsa ning suudleb mind laubale.

,,Damen?! Ma ei saa mõnikord üldse aru, mis sinuga toimub.''

,,parem olekski nii.''

,,mh!'' jään seisma ja vaatan teda.

,,muidu võid ohtu sattuda.''

,,mina...ja ohtu...eh!'' naeratan endamisi.

Keerab näo kurjalt minu poole ,,see pole nalja asi, Cathy!''

Jään vait ning edasi kõnnime tund aega täiesti vaikides.

,,Damen?''

,,jah!''

,,miks sa minuga üldse käid, Damen?''

,,sest sa oled nii ilus,su silmad, su huuled mida suudelda ja su nii ilus keha.''

Ta suudleb mind nii pikalt, et mul jalad tõmbuvad nõrgaks. siis ma kaotan tasakaalu aga ta püüab mind kinni ja koos temaga langeme pehmele ning rohelisele äsja niidetud murule. Tema minu peale. Ma sulen silmad ja naudin seda hetke täiest südamest.

Natuke aega läheb mööda kui tunnen midagi märga mu näole tilkumas ja Damenit karjumas mu nime.

,,Cathy, Ärka! Kuuled mind?''

Avan silmad ja tõusen istukile.

,,Damen, mis viga?''

,,vihma sajab ju, kas sa ei näe?''

Pagan küll, vihm oli rikkunud meie romantilise olemise ,,millal me kokku saame?'' küsin ma tema käest.

,,ma ei tea helista mulle siis onju!'' annab mulle musi ja jookseb kiiresti kodu poole.

,,ma arvan, et ta ära ei eksi?' küsin ma endalt Damenile järele vaadates.