Ma olin majja tagasi läinud. Me helistasime Gerdi ja teistega politseisse, aga öeldi et Mia pole 24 tundi kadunud olnud, niiet nemad ei saa midagi teha. Nagu mida vittu?
...
Käes on järgmine päev ja ma polnud kordagi maganud. Nii pea kui valgeks läks, läksin randa, ja hüüdsin Miat, aga ei midagi. Nüüd on kindlasti midagi juhtunud, kuna ta ei peaks pesu väel tervet ööd vastu. Ja kes ikka pesu väel ringi chillib. Ma helistasin veel politseisse ja mul tuli meelde, et mu onu on politseiülem, ma mainisin seda neile ja nad olid nõus kohe tulema...
Varsti jõudiski politsei kohale. Küsisid igasugu küsimusi, et kas tal oli enne kadumist kellegagi tüli või oli ta tuju kuidagi kurb või oli ta eemalolev.
Rääkisin siis kõik neile ära, muidugi kahtlustati kohe mind Mia kadumises, motiiv oli see, et olin tema peale vihane ja ei suutnud sellega leppida, et Mia magas minu sõbraga, aga ma ei suudaks seda teha. Nad lubasid siis tuukrid kutsuda, et see meri siin läbi otsida. Täpsemalt oli see tegelikult järv, aga see oli tehtud siin rannaks. Siin oli mega sügav vesi
...
Tuuksid olid olnud siin juba tund aega ja nad polnud midagi leidnud.
"Me leidsime mingi käeketi"
Ütles üks tuuker ma võtsin siis selle enda kätte, see oli Mia oma...
"Ta peab siin kuskil olema. See käekett oli tal eile käes kui teda viimati nägin"
Ütlesin.
Ning nad otsisid edasi.
...
Möödas oli mitu tundi ja nad tahtsid juba lõpetada kui järaku keegi hõikas midagi kaugelt.
"Ma leidsin ta"
Karjus mees. Ta tõmbas tüdruku välja ja see oligi Mia.
"O...on ta surnud"
Küsisin
Ning politseinik katsus pulssi ja vaatas minu poole ja noogutas pead.
"Miiiaaa"
Karjusin ma täiest kõrist ja läksin tema juurde. Hakkasin talle kunstlikku hingamist suust suhu tegema.
"Seda pole mõtet teha"
Ütles politseinik ja ma ikka proovisin.
Aga ei midagi. Sellest polnud kasu. Ma langesin maha ja hakkasin nutma. Mark patsutas kõigest mulle õlale.
...
Möödas oli kuu aega Mia surmast. Tema vanemad, eriti tema kaksikõde reageeris sellele väga hullult. Bella ehk tema kaksikõde läks isegi psühhiaatria haiglasse... ta läks hulluks ära.
Bella pov.
Ma olen praegu psühhiaatria kliinikus. Ma tegelikult pole üldse haige. Ma olen täiesti terve. Mia on ka minuga siin praegu. Ema peaks ka kohe tulema.
"Mia. Teeks midagi põhevat"
Küsisin ning ta ainult naeratas ja noogutas pead ning ema astuski sisse.
"Tsau ema"
Läksin ja kallistasin teda
"Ma tõin sulle süüa"
Ütles ema
"Aga Miale? Miks sa Miale ei toonud?"
Ütlesin.
"Me just mõtlesime midagi huvitavat teha"
Ütlesin naeratades ja vaatasin Mia poole
"Tütreke. Miat pole siin. Ta on surnud"
Ütles ema pisar silmis.
"Ei ta on ju siin samas. Oled sa pime? Siin minu kõrval"
Ütlesin naerdes. Ma ei saa aru miks emps väidab, et teda pole siin.
"Tütreke. Sa kujutad seda ette"
Ütles ema ning ta pisarad hakkasid voolama. Ma kallistasin ema...
Artjomi pov.
Täna tuleb külla Mia pärisema. Ma elan praegu emags ühes majas kuna ma toetan teda. Ka tema sai suure šhoki, Mia surmast teada saades. Ning siis käiski uksekell..
...
"Kuidas Bellal läheb?"
Küsisin Mia ja Bella emalt
"Halvasti. Ta ikka kujutab ette, et Mia on elus ja koos temaga ja käib tal külas"
Ütles naine pisarad silmas.
"Mis arstid räägivad? Saab ta kunagi terveks?"
Küsis mu ema
"See on vähe tõenäoline, aga on siiski mingi pisike võimalus"
Rääkis naine pisarad silmas.
"Tunnen kaasa"
Ütlesin naisele.
Ning ma mõtlesin minna oma tuppa puhkama. Ma tegin ukse siis lahti. Ma oleks peaaegu minestanud. Seal seisis Mia. Või on see Bella.
"Mia...Bella"
Ütlesin
Loodan et osa meeldib
Pane VOTE ja anna tagasisidet❤🥰
YOU ARE READING
Vahetusõpilane ✔
Romance"Mia. Kas ma saaksin sinuga rääkida?" Küsis õpetaja kui teised olid klassist ära läinud. "No ma kuulan" Naeratasin ma õpetajale. "Vaata meil on tulemas õpilasvahetus. Ja ma mõtlen et meie klassist võiksid sina minna. "Ja kuhu ma läheks?" "Saksamaale...
