12.OSA

626 51 16
                                    

"Me jäime vahele"
Ütles Tomas vaikselt

Me tõusime voodist kiiresti pusti ja panime ennast riidesse.

Tomas istus kiiresti kööki lauataha ning ma läksin ust avama.

"Mis sa siin teed Artjom"
Küsisin

"Kus Tomas on?"
Küsis ta ning vaatas ukse pealt sisse

"Köögis. Me puhkame siin. Mul tuli jube joogijanu peale ja ma tean juba ennem et see maja on tühi"
Valetasin midagi kokku

"Aa..ma arvasin et te.."
Ma ei lasknud Artjomil lauset lõpetada.

"Mida...Mida sa arvad minust? Ma ütlesin et ma armastan sind.  Aga nüüd ma kül ei taha sind enam kunagi näha"
Ütlesin fake pisarad silmas ning lükkasin ukse kinni. Ning ma vajusin mööda ust maha ja nüüd hakkasin ma päriselt nutma.

"Mia"
Ütles Tomas ning võttis mu põlvedest kinni.

"Vahet pole, ta on täiesti tähtsusetu inimene. Ma lähen homme oma koju tagasi Ameerikasse"
Ütlesin nuuksudes ja ss kuulsin kuidas keegi pani rusikaga vastu ust ja jooksis minema. See oli Artjom. Ma arvan.

"Ei. Sa ei lähe kuskile. Sul on siin sinu päris vanemad. Siin olen sul mina, kes toetab sind igas probleemis"
Rääkis Tomas

"Ma igatsen oma vanemaid"
Hakkasin ma rohkem nutma.

"Või noh. Oma kasuvanemaid. Ma tahaks nii väga oma vanemaid kallistada. Ma isegi ei näinud isa, ennem ära lendu sest ta pidi tööl olema"
Nutsin ma hullult.

Ning siis Tomas tõmbas mu enda kallistusse. Varsti olin ma natuke rahunenud ja me jooksime edasi. Või noh. Nüüd me jooksime koju tagasi.

"Tsau. Me oleme tagasi"
Ütles Tomas üle maja

Ning ma läksin oma tuppa, ma läksin pessu. Ja peale seda panin endale jalga lõhkised teksad ja punase topi. Ma tegin ka endale ka õrna meigi, ning läksin välja.

Ma kõndisin ning ma nägin tüdrukut kes pingi peal nuttis. Ta oli kõrvalt vaadates nii minu moodi.. ma istusin ta kõrvale.

"On sul kõik okei?"
Küsisin tüdrukult. Tüdruk tõstis pea ja me mõlemad ehmusime ära.

"Kas ma olen surnud? Lihtsalt nüüd mitu korda ilusam"
Küsis tüdruk mulle otsa vaadates, isegi mitte silmi ei pilgutanud.

"Mul on sama tunne"
Ütlesin

"Palun näpista mind"
Ütles tüdruk, ning panin oma käe ta jalale.

"Omg. Ma olen elus...Oot mida? Sa oled nii minu sarnane, lihtsalt mitu korda ilusam"
Ütles ta

"Mis su nimi on?"
Küsisin.

"Bella Winston"
Ütles tüdruk

"Winston?"
Küsisin

Ning tüdruk noogutas. See oli tuttav perekonnanimi.

Ahjaa. See on ju minu bioloogiliste vanemate perekonnanimi.

"Kas sa tead Laura ja Cihan Winstoni?"
Küsisin

"Muidugi tean. Miks ma oma vanemaid ei tunne?"
Naeris tüdruk

"Sellisel juhul oleme me õed. Täpsemalt kaksikõed"
Ütlesin naeratades.

Vahetusõpilane ✔Where stories live. Discover now