...
Me istusime praegu diivani peal ning rääkisin oma vanematega juttu. Ma sain teada miks nad andsid mu lapsendamisele. Nimelt mind hoopis varastati ära ja siis viidi lastekodusse. Ja kui nad said teada kus ma olin (kui olin juba ära antud) siis mu vanemad, või noh kasuvanemad ei tahtnud mind neile anda ega näidata ja siis nad said ka teada et kolisime ära. Kahju et mu kasuvanemad surid, aga samas olen nende peale väga pahane. Ma otsustasin, et niikaua kui mul see vahetusõpilase jama kestab, olen ma siin, Linda ja Tomase juures, aga kui see läbi saab, lähen oma koju. Oma päris koju. Oma päris vanemate juurde.
"Ja kuidas sa elanud oled? Ma tean et sul polnud oma kasuvanematega üldse hea elu"
Ütles mu ema
"Ei. Sa eksid. Vaesus ei tähenda kohe halba elu, aga jah. Ma olin vaene kui rott. Kuid siiski mu vanemad hoolisid minust väga"
Ütlesin
"Minu kaastunne nende kaotuse puhul, see polnud kindlasti kerge"
Rääkis mu ema minu kõrvale kstudes ning mul langes pisar, mõeldes kui tore mul nendega oli.
"Jah. Ma loodan et nad on taevas õnnelikud ja jälgivad, toetavad ja valvavad mind sealt ikkagi edasi"
Ütlesin ning mul langes juba järgmine pisar ja nii need langema jäidki.
"Vabandust"
Ütlesin ning tõusin diivanilt püsti ja jooksin koridori, panin endale jalanõud jalga ja jooksin välja. Ma jooksin parki, kus ma Bellaga kohtusin ning istusin sinna sama pingi peale ja hakkasin lihtsalt laginal nutma. Ma igatsen neid väga, tahaksin neid mõlemat tugevalt kallistada. Tahaksin näha oma ema naeratust mis paneb alati ka mind naeratama ja oma isa tobedaid nalju mis mind naerukateni viib. Järsku tundsin kedagi enda kõrval istumas. Ta pani oma käe mul põlve peale.
"Anna mulle andeks Bella"
Ütles keegi. Ma tõusin pingilt püsti ning vaatasin kutti segaduses näoga.
"Anna mulle andeks et sulle nii tegin"
Ütles kutt ja kallistas mind.
"Ma armastan sind ja ainult sind"
Ütles kutt ja ta lõpetas mu kallistamise ja selle järel ta suudles mind, aga ma lükkasin ta koheselt eemale.
"Bella. Kallis. Miks sa teed nii?"
Küsis ta
"Asi on selles, et ma pole Bella"
Naeratasin ma
"Mida sa ajad. Oled ju. Kallis. Ma ju tunnen sind"
Ütles ta
"Mina olen Mia. Bella kaksikõde"
Ütlesin ning ulatasin käe ette.
"Sa valetad. Sa oled Bella"
Ütles kutt
"Ta räägib tõtt"
Ütles järsku keegi mu selja tagant.
"Bella"
Ütles kutt ning ma keerasin koheselt ümber.
"Kõik korras Mia?"
Küsis tüdruk.
Ning ma noogutasin.
"Lähme siis tagasi"
Ütles ta ning ma noogutasin.
Kutt jäi mind vaatama. Tegelt on ta väga kena. Aga minu õe kutt. Või noh. Vist eks. Niiet ilmselt ma ei nöe teda enam kunagi, mis oleks kõige parem.
Me kõndisime Bellaga tagadi majja ning kohe jooksis vastu mu ema.
"Mia kallis. Ma muretsesin su pärast"
Ütles mu ema ning ma kallistasin temaga.
...
Paar päeva oli möödas sellest kui esimest korda oma vanemaid nägin. Nad on peale seda päeva mulle iga päev helistanud ja Bellaga suhtlen ka igapäevaselt. Ma suhtlen ka Bella eksiga. Me oleme saanud headeks sõpradeks. Ning siis helistaski mulle Mark (Bella eks)
YOU ARE READING
Vahetusõpilane ✔
Romance"Mia. Kas ma saaksin sinuga rääkida?" Küsis õpetaja kui teised olid klassist ära läinud. "No ma kuulan" Naeratasin ma õpetajale. "Vaata meil on tulemas õpilasvahetus. Ja ma mõtlen et meie klassist võiksid sina minna. "Ja kuhu ma läheks?" "Saksamaale...
