Smaragd

Viieteistkümnes

Pacius

Mõned päevad hiljem

Seisin kuivanud piiskadega kaetud vannitoa peegli ees ning nööpisin valge triiksärgi plastmassist nööpe kinni. Korrastasin pluusi kraed. Mu mõtted ei jäänud tühjaks. Päevad, tunnid, minutid möödusid kiiresti vaid siis kui tema mu peas ringi hiilis. Mida ta teeb? Kas tal on hea tuju? Kas ta mõtleb ka minust?

Panin kaelakee kaela särgi alla ning asusin Raeli poole minema. Minus kasvas suur ootus jälle näha tema naeratust, tema silmi, tedretähne ja metsikult lokkis juukseid. Ma kõndisin kruusal jagades maapinnale oma ärevust, kui kivid ja liiv taldade all üksteise põiki krabisesid ning krigisesid. Hoidsin käsi mustade pükste taskus ja pöörasin suupilli sõrmede vahel ringi muutes selle vaikselt soojemaks.

Sügis loovutas mulle täna sooja päikese kiiri. Soe keskpäeva päike saatis mind teel. Aja möödudes nägin maja lähenemas ja kiirendasin samme jõudes vaid loetud minutitega ukseni. See oli päev, kus ei pidanud ma Raelini jõudmiseks minema katusele. Arvasin et, ta ema, karamelli tooni juukseline Flora on minuga leppinud. Tõmbasin käed taskust välja, silusin viimased liikumisest tekkinud lained särgi äärest välja ning koputasin.

Köhatasin hääle puhtaks enne kui vana uks vaikselt lahti nagises.

"Tere," ütlesin enda ees seisvale naisterahvale.

"Rael," kissitas naine oma punaseid ja paistes silmi, hoides salvrätiku nutsakat sõrmede vahel.

"Ei, mina olen Pacius," kortsutasin kulmu.

"Kas Rael polegi sinuga?" küsis proua.

Ta lasi uksest lahti ja ma sammusin segadusest sisse.

"Rael! See olen mina. Pacius!" hõikasin üle tühja ja vastu kajava maja, jäädes kuulama viimsetki kui heli.

Pöörasin naise poole.

"Te ei tohi Raelit kinni hoida! Ma lähen kohe tema juurde," ütlesin vehkides ta silme ees nimetissõrmega.

Ma jooksin teadmata suunas proovides leida tüdruku tuba. Seisatasin iga ukse ees, avasin iga ukse. Üksi neist ei viinud temani. Juba lootust andes jõudsin viimaseni.

"Rael, ära mängi peitust!" üritasin veenda oma alateadvust, et ta vaid lollitab.

Koperdasin kiiresti valge ukseni, mis oli lukus. Vajutasin linki korra ja koputasin.

"Kui ma teada saan, et te Raelit kinni hoiate kutsun ma politsei," röökisin.

"Rael on kadunud!" ütles nuuksuv naine.

Klimp kurku tekkides, süda kiirelt saapa säärde kukkumas, koputasin ma aina edasi. Sammusin uksest kaugemale, kogusin jõudu ja sööstsin, suunates õlga, ukse poole. Rammisin ust kogu jõuga. See ei avanenud. Lõin rusikaga vastu uksepiita.

"Rael, kurat!"

"Ta on kadunud!" kisendas nuttev naine mulle kohutavates piinades.

Lõin jalaga ukse lukust lahti, millest jõudsin minuni hirm. Uks põrkas vastu voodit ning mulle põrkas näkku hetk. Hetk, milles puudusid sõnad. Pisarad kogunesid mu silmadesse, mis muutsid vaatepildi hägusemaks. Rael oli jätnud minuga hüvasti. Väiksed ojad voolasid põskedelt lõualuuni.