Smaragd

Kolmas

Pacius

Olid möödunud päevad, tunnid, kuid ei suutnud ikka otsustada, kas minna või mitte. Kas küsida, miks. Miks ta neid luuletusi sinna jättis. Lesisin voodil kui loojuv päike aprikoosi oranžis taevas seilas. Mu käed ja jalad olid tuimad. Kuid südames ja hinges tundsin ma igat võimalikku tunnet korraga. 

Ma ei teadnud, mida teha. Möödusid veel tunnid kuni vaatasin kella, mis näitas vireledes 21.49. Ma ei lasknud rohkem neiul kannatada. Ajasin oma kere voodist püsti ja haarasin tooli nurgalt kollase dressipluusi ja öökapist hõbedase suupilli. Panin pilli mustade pükste taskusse ning tormasin välisukse juurde. 

Televiisor käis ning ema oli vaikselt uinunud diivanil. Pistsin kõrge äärega tennised jalga ja kõndisin ema juurde, et talle tekk peale panna. Vaatasin teda hetkeks aga teadsin, mida ma pidin tegema ja jooksin ruttu välja. Hüppasin rattale ja asusin väntama. 

Jõudsin tähede saatel selle majani. Nägin kuidas tuled kustuti aga ülemisel korrusel tuleke põles ning seal ta oli. Tüdruk istus laua taga see sama kiisu süles. Ma läksin maja juurde ja proovisin leida viisi talle teada anda, et olin siin. 

Maja külje juures olid mõned vanad rehvid ja mööda neid ronisin ma katusele. Tema aken oli just perfektses kohas. Sättisin ennast hallile krobelisele kivi katusele istuma ning pistsin käe taskusse. Asetasin suupilli huultele ning hakkasin vaikselt mängima. Tänavalaternad jagasid sooja valget valgust. Lõpetasin hetkeks mängimise ja kuulsin, kuidas aken avati. 

"Psst!" sosistasin ma, "kas sa tahaksid minuga ühineda?" 

Tüdruk oli ehmunud näoga. Tema sinised silmad särasid mulle vastu aga siis puges ta tagasi.  

Ma hakkasin uuesti suupillilt noote puhuma. Vastust ei tulnudki. Hoidsin pilli käes ning lasin vaikselt pea norgu. Äkitselt avanes aken taas. Peadselt lendas katusele paberlennuk joonelisest vihikupaberist. 

Avasin selle. 

"Kes sa oled ning ütle miks sa mu katusel istud?" 

Olin rahul. 

"Tule lihtsalt siia palun!" hõikasin ma.