Smaragd

Kaheksas

Rael

"Pacius saab kohe teada," mõtlesin ma endamisi, "Ja ta peab mind jätma."

Hoidsin paberit selja taga ja jalutasin vaikselt elutuppa Paciuse juurde.

"Kirjuta mulle midagi," lausus poiss vaadates mulle kurbade helesiniste silmadega otsa. Tema oranži-punakat tooni juuksed olid sassis ja katsid kohati ta nägu.

"Mu ema ei luba kellegagi suhelda, sest ta kardab minu pärast. Ta kardab, et minuga juhtub sama, mis kunagi. Sa tahad teada, miks ma ei käinud enam luuletusi toomas? Sest ma jäin peaaegu auto alla. Ma ei saanud öelda, kas mul on valus, ma ei saanud anda ema numbrit kui alles haiglas, et see siis kirjutada. Sa elad normaalset elu ega ei pea unistama vabadusest. Ma ei taha sind endaga kaasa tõmmata. Mu ema ei andestaks seda kunagi ja ma austan teda,"

Andsin talle lehe ning ta asus seda lugema, lükates juuksed sõrmede vahelt jooksmas tagasi. Paciuse pilk oli vaba. Vaba lugemas, et ta ei saanud enam minuga kohtuda.

"Ei aga, see ei pea nii olema. Ma võin su emaga rääkida, usu mind ta mõistab, sul pole ju teisi sõpru. Sa pead elama normaalselt elu," proovis ta mu meelt muuta.

"Usu mind see ei meeldi talle, ning see on ka põhjus, miks ma enam koolis ei käinud vaid asusin koduõppele. Ja normaalset elu? See siin peabki olema minu normaalne elu," kritseldasin uuesti.

"Kas sa tahad seda?" Uuris ta ning asetas oma käe õrnalt mu õlale.

Mu pilk langes ja eitasin peaga.

"Sa ei pea seda tegema lihtsalt sellepärast, et sa oled mures," olin kirjutanud paberile ning vahepeal vastu diivanit põlvedele maha langenud.

"Ma tean sind ühe päeva aga ma hoolin sinust, ja ma ei haletse sind. Hoopis ma imetlen, et sa oled endiselt tugev ja astud edasi."

Ta kallutas pead ja pööras minu oma enda poole, et ma vaataks ta silmi. Ma jälgisin põrandat kui tema istus mu vastas ja ootas, et ma teeks midagi. Tundsin vabinaid üle keha kui äkitselt katsus keegi ukselinki.

See oli lõunapausile tulev ema.