Rael
Olin hirmust paanikas ja haarasin poisi käest kinni. Jooksime koos minu toa poole ning ma tundsin midagi erilist. Ma tundsin põnevust, mida ma polnud kaua kogenud. Tundsin ennast nagu Rose ja Jack Titanicust päästepaatide poole tormamas. Avasin ukse ja tormasime sisse.
Ukse sulgedes jäin kuulatama, kas ema oli juba majas sees. Välisuks sulgus.
"Rael ma olen kodus!" hõikas ta alt korruselt.
Ma vaatasin Paciusele otsa ning asetasin oma nimetissõrme huultele väljendades, et ta peaks vaikselt olema. Vehkisin käega suunates voodi alla, sest aknast välja poleks jõudnud minna kuna kuulsin mu toa uksele lähenevaid samme.
Pacius viskas end kõhuli ja rullis kiiresti voodi alla. Lisaks viskasin ma päevakatte nii, et see kataks osa põrandast voodiraamini. Ja siis tuli see koputus.
"Rael! Kas sa kuuled mind?" küsis ta, häält summutas valge uks.
Uks nagises vaikselt lahti ning ma lesisin voodil ja teesklesin, et ma magan. Ema ohkas vaikselt.
"Ma lootsin ,et kunagi ei lähe asjad nii nagu need praegu on. Mul on nii kahju, et tal ühtegi sõpra pole aga see on tema huvides," ütles ta sosistades.
Ta lähenes mulle ja tegi mu otsa ette musi. Hetke pärast ema lahkus. Olin voodi peal kramplikult hoides hinge kinni ja seedides seda, mis just oli juhtunud. Õnneks jõudis kõik laabuda. Jõllitasin lage ja ootasime Paciusega kuni ema oli köögis askeldama hakanud.
Ma keerasin end voodi otsalt maha ja tõstsin katte üles. Kutsusin käega poissi ruttu välja.
Tegin vaikselt sahtli lahti ja valisin suvalise paberi. Kirjutasin paberile, millel oli mu joonistus:
"Mine ruttu aknast välja."
"Aga sina?"
"Mine palun, sa võid öösel tagasi tulla," viskasin pliiatsi maha ja lükkasin teda selja tagant akna poole.
Ta rabeles ja soovis midagi veel edasi seletada aga aega ei olnud. Teine korrus polnud kuigi kõrgel ning ta hüppas alla maandudes veidi halvasti.
Asetasin oma käed põskedele ehmatusest.
"Ära muretse kõik on korras, näeme õhtul," karjus ta sosinal ning hakkas ruttu edasi lonkama.
Tõmbasin akna ruttu kinni ja jäin sellele toetuma. Mu süda peksles endiselt kiiresti kuid tundsin ka suurt kergendust, et me vahele ei jäänud.
Äkki ma ikkagi peaks Paciuse abi vastu võtma ja emaga rääkima?
YOU ARE READING
Smaragd
RomanceRael on tumm aga räägib tundmatuna läbi oma luuletuste ridade. Pacius kuuleb ja armastab. Neiu ei soovi olla enam koormaks, ega tüliks. Tema smaragd kaelakees on põhjus ja vastused, miks ta lahkus. Lahkus ning võib olla isegi igaveseks. Armastus pan...
