Smaragd

Neljas

Pacius

Ta tuli. Tema punch-i tooni roosad lokkis juuksed olid üles kinni pandud. Vihik käes, liikus ta vaikselt minu kõrvale katusele. Ta ei rääkinud midagi. Istudes pani ta jalad krõnksu ja vaatas mu poole jäädes ootama vastust, miks ma seal olin. 

Võtsin koolikotist tammepuidust kirstukese ning avasin selle tema poole. Olin alles hoidnud kõik tema luuletused, kõik read, kõik emotsioonid paberil. 

"Need on ju sinu luuletused?" küsisin ma hoides karpi paberitega. 

Ta noogutas, avas oma vihiku ja võttis kõrva tagant hariliku asudes sellele tähti kritseldama. Hetk hiljem ulatas ta mulle lehe. 

"Minu nimi on Rael. Aga sinu?"  küsis ta paberi kaudu ning jäi mulle otsa vaatama. 

Ma kortsutasin paberi ära ja panin selle kotti. Noogutasin ja asusin vastama. 

"Pacius. Pacius on minu nimi."

Ta on tumm. Ma jäin vait ja asetasin pea oma varrukatesse tõmmatud kätele, tundes ennast kuidagi halvemini. Mul on võimalus tema käest küsimusi küsida aga neiul mitte. 

Rael hakkas kiiresti kirjutama justkui hakkaks kohe pliiatsist tule sädemeid sööstma. 

"Kuidas sa teada said, et ma siin elan?" 

"Ma nägin sind paar korda aga hiljem mitte. Ning täna otsustasin  su kassi jälitada," kortsutasin paberit. 

"Ega sa jälitaja ei ole? Sest see on olnud seni kõige veidram viis, kuidas ma kellegagi kohtunud olen,"  vaatas ta mind oma silmadega ning väikese naeratusega, mis pani justkui ta näo särama. 

Ma eitasin peaga. Tänava valgus kaunistas ta tedretähne. 

"Miks sa kadusid?" uurisin ma. 

Asetasin ennast pikali, et vaadata tähti ja mängida suupilli. Silmitsesin säravaid täpikesi tumedas taevas, käed pea all. Puhusin noote sooja tuulde, mis vaikselt puulehtede kohinasse kadusid. Raeli käsi puudutas mu dressipluusi kui ta asetas paberi mu kõhule. See vastus oli seal samas, minu ees. Äkki ma poleks pidanud seda küsima?