Smaragd

Kuues

Rael

Ronisin läbi akna, peale imelikku õhtut tuppa tagasi. Hiilisin  toas ringi, et mitte äratada uinunud ema. Sulgesin raske akna ja istusin laua taha tagasi, et mõtiskleda.

"Ma ei saa seda pakkumist vastu võtta. Oleksin talle vaid koormaks."

Koputasin pliiatsit vastu vihikut, teise käega silitades pehmet ning nurru löövat kassi oma süles.

"Kui ema sellest teada saab, siis ta tapab mu ära," olin ma väga mures.

Peale seda kui kaskede allees see juhtus, ei lubanud ta enam mind mitte kuhugi.

"Äkki Pacius saab mind päästa?"

Seljal tundsin, kuidas särgi alt jooksid külmavärinad kätesse ja jalgadesse. See oli kohutav idee. Elasin oma kodus nagu vangis ja ma ei kavatsenud sama teha Paciusele. Muidugi mu ema lubas mul vahete vahel õhku nautima minna aga mitte kauaks. Kuid ma sain aru tema seisukohast. Pacius ei tohtinud end minuga siduda.

Võtsin kassi sülest ning asetasin ta oma voodile hakates ise otsima värve ning pintsleid, et lõpetada laemaaling. Kui mul polnud midagi teha tegelesin ma maalimisega. Lakke olin poolikuks jätnud Starry night Van Gogh'i poolt. Haarasin seina äärest redeli ning asusin maalima, vahete vahel mõeldes sellele, mida ma kavatsesin edasi teha.

Öö möödus kiiresti ning peagi valgustas mu tuba ka tõusev päike. Päev oli selja taga ja uus oli tulemas. Astusin vaikselt värviselt metall redelilt alla ja silmitsesin valmis tehtud kunstiteost.

"Rael, kas sa magad?" koputas ema uksele.

Vaatasin kella, ema hakkas tööle minema. Tavaliselt kui ema midagi küsima tuli leiutasin ma viisi kuidas talle vastata.

Kaks koputust tähendas ei ning kolm koputust tähendas jah.

Koputasin kaks korda.

"Ma siis lähen, ole ettevaatlik palun ja ära kuhugi mine. Ma panen ukse lukku, eks!"

Koputasin kolm korda.

"Ma armastan sind," ning siis ta läks.

Vaatasin aknastki välja nähes teda autoga lahkumas.