Smaragd

Kaheteistkümnes

Pacius

"Oh poiss, selle jaoks on sul midagi kangemat vaja," pomises mees toetades end vastu baariletti.

Ta pani pitsi viinaga kohe mahla kõrvale.

"Ei, Benjamin, sa ei saa aru. Ma ei taha alkoholi, mul ei ole vaja teda unustada, ma tahan teda. Päriselt aga see kõik on nii keeruline," suutsin kokku veerida enne kui panin pea letile, mattes end oma ohkamistesse.

Kätesse tekkis peale pikka ebamugavas asendis olemisest surin. Sagimine baaris valjenes. Olin lamanud seal päris pikalt ja õhtu lähenedes tuli joodavat otsima nii mõnigi küla inimene.

"Aja end püsti ning ma annan sulle natuke nõu," ütles ta tõstes klaase, mille alt lapiga pühkis.

Kergitasin oma pead veidi: "Mis kell on?"

Ben liikus veidi vasakule, et näeksin seinal olevat kuldset kella. 21.13

"Ma pean minema!" Võtsin klaasi kätte ja jõin lonksuga selle tühjaks.

Jooksin uksest välja hõigates veel: "Aitäh Ben!"

Kell jooksis kümneni ja mina jooksin Raelini. Ilm oli kuiv ja kruus tolmas peale mööduvaid autosid. Ma justkui järgnesin nendele punastele tagatuledele. Teadsin, et tee oli pikk. Viskasin pilgu oma jalgadele ja lisasin jõudu igale sammule. Igale sammule, mis mind temani viis. Kurk kuivas ning hingeldasin aina sügavamalt. Süda mu rinnus peksles kui pöörane. Keel muutus tuimemaks ja otsis vedelikku. Pilk silme ees hakkas keerlema aga maja oli läheduses. Võtsin hoogu maha, et hoida jõudu alles Raelini jõudmiseks.

Jalgades ringles surin, mis pani need värisema. Sel hetkel igatsesin paduvihma. Tundsin kuidas soovisin hüpata voolavasse jõkke, sest justkui kogu vedelik oli minust viimse tilgani välja imetud. Jalutasin vaikselt majani. Tema toas tuli ei põlenud. Vaatasin maha õngitsesin silmadega roheliste muruliblede vahelt väiksemaid kive. Mõned torkasid silma ning haarasin need kergelt tuimade sõrmede vahele.

Viskasin. Vaikus. Ei süttinud tuli, ei avanenud aken.

"Rael!" proovisin vaikselt hüüda.

Peale rohutirtsude sirinat enda ümber, ei kostunud mu kõrvades midagi.