Smaragd

Teine

Pacius

Kükitasin vaikselt rannamaja taga toetades pooleldi vastu päikse kuuma seina. Jälgisin ja ootasin kuni ta tuleb. See tagasihoidlik neiu musta mantliga. Ma pidin temaga rääkima. Tema pidi olema see, kes neid luuletusi oli sinna jätnud. 

Olin teda näinud vaid mõned korrad. Ta tekitas minus huvi, mis iga luuletuse võrra aina suuremaks palliks oli veerenud. Tundmatu tekitas ka minus midagi erilist. 

Vaatasin kellalt aega. 

"Ta peab siin kohe olema," sosistasin ma vaikselt endale. Viimasel ajal oli kordi kui ma saabusin õigel ajal aga luuletused olid juba siin. 

Toetasin pea vastu maja seina ja vaatasin maha. Olin lootust kaotamas aga teadsin, et ta pidi tulema, sest paberit seal ei olnud ja neiu ei jätnud ühtegi päeva vahele. Kauguses polnud kedagi, vaid tuul. Tuul silitas vaikselt mu põski. Kaile astus vaid kass. Kiisu leopardi mustriga ning muru roheliste silmadega. 

Ta kõndis oma käppadel nii elegantselt ja vaikselt. Majale lähenedes märkasin ta lumivalgete hammaste vahelt paberirulli. 

"See ei saa olla võimalik," raputasin ma pead.  

Kass hüppas kailt maha ning jättis sinna luuletuse. Piilusin maja tagant kuni ta oli läinud ja võtsin paberi endaga, et kiisule järgneda. Ma pidin teadma, kas see kass oli tema oma. 

Me kõndisime mööda kaskede alleed kuhugi tundmatule tänavale. Elasin külas, mis oli väga väike ja arvasin, et teadsin kõiki kohti. Kuid eksisin. 

Tänaval, kus liikusime oli vähe maju ning kiisu jooksis kõige viimase juurde. Tänava lõppu. Mu näole tuli naeratus, mida päike soojendas. Ma sain teada, kus neiu elab. Ja ma saan temaga rääkida. Pean teda tundma õppima. Võtsin paberirullilt ära paela. Avasin lehe, hoidsin seda sõrmede vahel ja hakkasin silmi ridadel jooksutama. 

Ta süda on murtud, ma tunnen seda. Ning ma tunnen, et see on ka minu kohus tüdruk panna naeratama.