Smaragd

Esimene

Rael

Puidust vana kai lauad nagisesid mu jalge all iga sammuga aina valjemalt. Vesi loksus vastu rünkhalle kivisid ja vahutas läbipaistvaks. Olin lõpetanud järjekordse luuletuse joonelisele vihikulehele. Päike kõrvetas mu musta mantlit ja kapuutsi mu peas. Pidin salajaseks jääma. 

Astusin kai lõpus oleva väikese ja vana rannamajakese juurest alla. Kükitasin veidi ning panin majakese aknalaua juurde paberirulli. 

Ma olen tumm. Ma ei saa rääkida, oma tundeid avaldada, laulda. Luuletuste kaudu leidsin ma vabaduse. Vabaduse oma emotsioonidel paberile voolata. See luuletus, mille jätsin oli juba seitsmes. Teadsin, et võib olla neid ei leita ega loeta. Aga nii sain vabaneda suruvatest emotsioonidest. 

Astusin kaile tagasi. Tõmbasin kapuutsi näole tagasi. Ma tahtsin oma tundeid teistega jagada aga ilma, et keegi teaks. Ilma, et keegi mõistaks mind hukka. Mu päeva missioon sai täidetud ning ma hakkasin kiiresti mööda heledat puitu tagasi kõndima. 

Kruusakivid mu jalanõude all ragisesid ning liivaterad hõõrusid kivide vahel saapa mustri pragudes. Sammusin kaskede allee kaudu kodu poole. 

Mu kõrvades oli vaikne vile. Kõik keerles. Nägin puid topelt, tundsin selja all kive, mis läbi pluusi selga õrnalt lõikasid ja surusid. Mehe figuur ilmus mu silme ette. 

"Kas sa oled terve?" 

Kuulsin vaid kumisemist. Järsku kadus maailma pilt mu silme eest laugude taha.