Kiusatu 3 - Uus Katse, Uus Algus

24.osa

Marijanne vaatenurk

Täna oli see päev kus ma kolin isa juurde.

"Isa palun võtame Seba ka kaasa. Palun." Nutsin silitades koera. Olime tulnud Tristjani maija vaatama kas kõik korras loomadega ja nii edasi ja naabrile veidike raha anda, et ta saaks maja üleval pidada.
"Vaata teda. Kes tema eest hoolitsema hakkab. Minu sööks ta ilm selgelt ära." Seisin isa käed rinnal risti ja vaatas mind ning koera.
"Palun. Ma hoolitsen ta eest. Ta on mulle mälestus Tristjanist." Nutsin koera embuses.
"Aga kui mees ärkab? Ta nimetaks sind koera röövliks." Kurjustas isa edasi.
"Ma arvan ka, et targem oleks ta kaasa võtta. Minul kaheksakümne aastasel naisel on raske temaga hakkama saada. Teie tütrega oleks tal parem. Ja mis Härra Tristjanisse puutub siis ta ei oleks kuri ega midagi. Arvan, et ta oleks pigem õnnelik selle üle. Marijanne on esimene naine kes selle koera südame on võitnud. See on märk." Ühines Tristjani naabrinaine meie vestlusega.
"No okei. Võtame siis, aga tuppa ta ei tule. Ta liiga suur." Tõstis isa lõpuks käed.
"No seda me veel vaatame." Naeratasin ja kallistasin koera tugevalt. Temast saab mu kaisu kutsu.
"Ma toon ta trantspordi puuri ning rihmad ja veel mõned asjad mis temale kuuluvad." Naeratas naine kõndides Tristjani maija.

Kõik asjad olid juba pakitud ning olin valmis autosse istuma. Isa vedas veel mingeid asju kolimis autosse. Tristjan on endiselt haiglas. Tal ei saanud küll ükski elutähtis organ viga kuid ta on väga raskes seisundis. Ta on koomas ning elab tänu aparaatidele ta küljes. Ma tahaksin jääda tema juurde kuid ma ei saa. Ma pean minema. Minu aeg siin linnas on läbi ning ma pean lahkuma. Pean astuma oma uude ellu ning jätma kõik muu seljataha. Tristjani, Mardi, Steveni, Kristoferi, Lisanne ning kõik teised samuti. Ma pean alustama oma elu otsas peale. Puhtalt lehelt. Unustama kõik ning mitte kunagi meenutama. Ma ei tohi neid igatsema hakata. Kuid Tristjan. Teda ma hakkan kohe kindlasti igatsema. Ma armastan teda. Ma ei tea mida ma teen kui ta elama ei jää. Ta lubas, et ootab mu ära. Ta ei tohi lahkuda. Ta peab jääma siia maailma. Maailma kus olen ka mina. Ma ei suuda ilma temata. Ta näitas mulle, et maailm ei ole must ja valge vaid on ka punast, kollast, rohelist, sinist ja nii edasi. Kõndisin isa auto juurde ning istusin esiistmele. Peagi jõudis sinna ka isa ja istus rooli.
"Pane turvavöö kinni ja lähme." Naeratas ta ning ma tegin nagu käsitud. Ta käivitas mootori ning asus sõitma. Ta möödus haiglast kus ma kohtusin Tristjaniga ning kus ta hetkel lebab. Ta tegi mu elu paremaks. Ma ei taha, et ta sureks. Ma tahan elada temaga oma elu lõpuni. Tundsin kuidas pisar mu silmast pääses valla. Pühkisin selle kiirelt. Asetasin pea akna vastu ning sulgesin silmad. Manasin silme ette pilte minust ja Tristjanist. See oli temast küll ääretult nõme kui ta mu basseini viskas kuid see oli lõbus. Ta on eriline. Ta on erinev kõigist teistest. Temas on midagi vastupandamatut. Midagi väga ligi tõmbavat. Ma armastan seda meest kuigi ei tea temast palju. Ma tean teda vähest aega kuid ta puhes mu südamesse. Sellesse väiksesse murtud südamesse.

Vabandan, et lühike kuid mul küsimus või ülessanne või midagi sellist teile..

Kirjutage nüüd kõik kes te seda loete mida te arvate mis edasi juhtub.

Karta pole vaja kirjutada, ma ei hammusta ja pole halvustaja. :)

Visake pilk peale ka teistele raamatutele, ning kommenteerige ning votege kuidas jaksate, see väike asi tähendab mulle palju.