Kiusatu 3 - Uus Katse, Uus Algus

7.osa

"Kristofer?" Küsisin ja vaatasin poissi.
"Sina." Pomises ta. Taksojuht eemaldus minust ning jooksis oma auto poole.
"Emm aitäh sulle?" Ütlesin ebakindlalt.
"Oota. Seega sina siis olidki see niinimetatud Melani?" Küsis ta siis. Kurat.
"Ei." Vastasin. Ehk ei saa aru.
"Ära aja sitta. Ma tean, et oled." Vaatas ta mind põlgusega. Ma olin alasti ta ees. Intiimseid osi varjamas vaid käed.
"Palun ära räägi sellest kellegile." Ütlesin talle. Aga ei uskunud kohe üldse, et ta sellega nõus oleks.
"Hmm.." vaatas ta mind mõtlikult.
"Ainult ühel tingimusel ma vaikin." Hakkas ta irvitama.
"Millisel?" Küsisin siis.
"Pakud mulle rahuldust." Naeris ta ja kõndis mulle lähemale.
"Ei. Palun ära tee, palun." Tundsin pisaraid oma silmis.
"Rahu ma tegin ainult nalja. Ma ei ole selline." Ütles ta endalt pusa seljast võttes.
"Võta, pane selga." Viskas ta selle mulle.
"Aitähh." Ütlesin ja panin selle endale ette ning tõusin koos sellega. Ootasin, et ta keeraks selja kuid ta ei teinud seda.
"Kris mida sa teed?" Kuulsin Marti karjumas.
"Midagi. Aitasin teda." Naeris Kristofer.
"Aitasid lahti riietuda?" Nägin Mardi vihast pilku.
"Mida iganes." Vaatas Kristofer teda ükskõikselt.
"Türa sa oled ajudeta v?" Karjus Mart edasi. Oh Mart. Ta ju aitaski mind.
"Türa pane oma paik kinni kui sa sittagi ei tea." Ütles Kristofer ja kõndis minema.
"Eks me hiljem vaatame seda asja." Ütles Mart talle järele vaadates.
"Kas kõik on korras? Mis ta tegi sulle?" Küsis siis ta minult.
"Ta aitas mind." Ütlesin lihtsalt.
"Türa mis teil viga on? Mis aitas? Tõmbab su läbi ja see on siis aitamine?" Karjus ta nüüd juba minu peale.
"Sa isegi ei tea mis juhtus." Ütlesin ma nüüd juba Kristoferi pusa ning oma alukad mis maast võtsin seljas ja kõndisin teadmatta suunas.
"Kuhu sa lähed?" Ütles ta mulle järele kõndides.
"Mina ei tea. Kuskile ikka." Vastasin ükskõikselt.
"Mind ka rahuldad?" Küsis ta siis.
"Ei." Vastasin lihtsalt. Ei viitsi talle seletama hakata.
"Seega ta siis minust parem." Ütles ta ja kõndis kuskile mu seljataha.
"Mida iganes. Sa isegi ei tea midagi." Ütlesin põhimõtteliselt omaette.
Oot temast parem? Ah? Ma ei saa aru.
Olin juba pikalt teadmata suunas kõndinud kuni taipasin, et olen eksinud.
"Kurat." Vandusin endamisi ja vaatasin enda ümber. Ainult mets. Tundmatu mets. Kus ma ometi olen? See kuradi Mart ei võinud ka öelda kust siit välja saab. Oot kuidas üldse Mart ja Kristofer siia said? Kus nad teadsid, et ma siin? Oot Kristofer ei teadnud, et see olen ju mina. Seega miks nad siin olid? Kas neil oli mingi kokkumäng selle taksojuhiga? Vaevalt. Kuid siiski mida nad otsisid siit metsast?
Märkasin, et minust vasakul kuskil eemal on mingi hoone. Otsustasin sinna kõndida. Lähemale jõudes nägin, et see näeb välja nagu.. Nagu see laohoone mu unenäost. See koht kus mind piinati. Koht kus me Stevenit niiöelda karistasime. Karistasime selle eest, et mina temaga teemat ajasin. Selle eest, et ta julges mu poole vaadata. See uni. See oli tegelikult imeline. See kuidas minust hooliti. Kuidas Mart mind kaitses. Ma nii tahaks, et see uni oleks olnud päris.
Ma jalutasin hoone poole. Otsustasin luurata. Vaadata kas seal on keegi. Kas seal on Marti või Kristofer või keegi. Seisin puu taga ja vaatasin. Mart rääkis seal kellegiga telefonis.
"Steven? Kes on Steven?"
"Teisest kambast?"
"Ta teab mida?"
"Kuidas?"
"Türa. Eee. Teeme siis nii, et saa taga näiteks Kristoferi maja taga metsas kokku."
"No, sest siis saame ta kätte."
"Selge. Kell üksteist siis."
"Täna jah."
"Tsau."
Nägin, et kutt lõpetas kõne. Ta vaatas korra mu poole. Läksin kiirelt rohkem puu taha. Piilusin. Teda polnud seal enam. Vedas. Ta ei näinud mind. Kas ta rääkis sellest Stevenist kes oli mu unes? Sellest nummarist?
"Mis luurad siin?" Kuulsin häält oma seljataga. Keerasin ennast ümber ja tundsin koheselt kallistust enda ümber. Mart. Ta läks must natuke eemale ja vaatas mulle otsa. Ta on nii imeline poiss.
"Kas sa rääkisid sellest Stevenist kes mi..." tuli mul meelde, et see oli ju mu uni. Kurat.
"Kes mida?" Vaatas ta mind küsiva pilguga.
"Ei midagi." Vastasin talle. Ta arvaks, et ma imelik. No ilmselt teeb ta seda niikuinii kuid ikkagi.
"Palun räägi. Kõik mis teda puudutab on oluline." Vaatas ta mind.
"Kunagi hiljem võibolla. Kuidas ma siit... kusagilt koju saan?" Otsustasin teemat vahetada.
"Tule ma viin sind." Ütles ta mul käest kinni võttes ja hakates kuskile poole kõndima.
Jõudsime auto juurde rääkimata mitte ühtegi sõna.
"Palun printsess." Ütles ta avades mulle autoukse. Ma ainult naeratasin talle selle peale ja istusin sisse.
Sõitsime mõnda aega ning peagi olimegi mu maja ees.
"Mu ema annab ilmselt tappa mulle." Ütlesin mõtetes.
"Miks?" Ah? Nojah. Ilmselt ikka kõvasti.
"Sest ma polnud kodus. Ma ei või väljas käia." Vaatasin maja poole.
"Miks?" Küsis ta uuesti.
"Sest ma olen selline lohh, et isegi koolis ei sallita mind. Miks peaks minusugune kuskil käima? Ma olen mitte keegi. Mõtetu tolgus. Inimene keda pole kellegil vaja. Inimene kes ei tohiks eksisteerida. Inimene kes ei tohi teiste silama alla sattuda." Rääkisin lihtsalt.
"Ära ütle nii." Võttis ta õrnalt mu lõuast kinmi ja keeras mu pead vaikselt enda poole.
"Sa oled kõige imelisem ja toredam neiu üldse. Jah sa pole rikas. Sa ei kanna uhkeid riideid. Sa ei ela luksuslikult, kuid sa oled sellegipoolest väga ilus ja tore. Mulle on sind vaja. Sa oled nende väheste päevade jooksul mulle kalliks saanud. See kuidas sa mulle oled vastu hakanud. See on lihtsalt ma ei teagi. Keegi pole seda kunagi teinudm. Sa saavutasid sellega mu tähelepanu. Sa lihtsalt... Ma vist arm..." vaatas ta mind ja jäi tasa. Ma hakkasin nutma. See mis ta ütles. See soojendas mu südant. See oli imeline.
"No mida sa vahid siin edasi nüüd. Kasi koju." Ütles ta külmalt. Miks ta teeb nii? Ta just hetk tagasi meelitas mind ja nüüd.. On külmem kui jää. Vaatasin talle kurvalt otsa.
"Mine nüüd." Vaatas ta mind sama külmalt edasi.
"Olgu." Ütlesin peaaegu hääletult ja astusin autost välja. Astusin oma kodu uksest sisse ja nägin koridoris ema jalatseid. Kurat. Kõndisin majas ringi otsides teda ja siis avastasin, et ta on ennast täis joonud ning magab. Praegu vedas. Otsustasin siis minna oma tuppa ja viskasin voodisse pikali. Nuusutasin Kristoferi pusa. See lõhn on lihtsalt parim. Ei ei ole parim. Mardil on parem.