Kiusatu 3 - Uus Katse, Uus Algus

18.osa

Avasin silmad. Olin kuskil vööras toas voodis. Kõik oli tumedatast puidust. Olin kuskil vanas kuid elekantses toas. Keegi avas selle toa ukse. Mulle vaatas otsa Tristjan.
"No tsau. Juba ärkasid. Kuidas sa ennast tunned?" Küsis ta minu poole kõndides.
"Kus ma oled?" Küsisin mina vastu kui mees oli mu voodi kõrvale kükitanud.
"Minu majas oled." Vastas ta õrna naeratusega.
"Miks? Mis juhtus?" Tõstsin ennast istuvasse asendisse.
"Mingisugused tulid oma arust sind päästma sinna kuid nad ei teadnud milline sa välja näed." Ütles ta.
"Mida sa ajad? Kes? Miks nad kõik maha lasid? Kus sa seda kõike tead?" Küsisin mitu küsimust.
"No ma täpselt ei oska vastata sulle. Igatahes nad tulid, lõugasid kus sa oled, ma kartsin, et nad tahavad su tappa. Kui see vend sind sihtis tundsin ma kohutavat hirmu. Ma alles leidsin su ning ei taha sind kaotada." Rääkis ta mulle vastu.
"Miks ma minestasin?" Eirasin kõike mida ta ütles.
"Nad viskasid koridori peale gaasilises olekus uinutit." Sain vastuseks.
"Miks ma siis kohe ei minestanud ja miks sina seda ei teinud?" Küsisin edasi.
"Sul järelikult tugev immuunsus. Minul nii samuti." Naeratas ta mulle.
"Kas sa süüa tahad?" Küsis ta siis püsti tõustes.
"Oleneb mida, aga miks ma siin olen?" Küsisin vastu.
"Ma tõin su siia. Ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks." Naeratas ta mulle.
"Aga mu isa? Kas ta teab, et ma olen siin?" Küsisin siis edasi.
"Ei. Keegi ei tea. Tegelikult peaksid sa haiglas olema endiselt, kuid ma usaldan sind. Ma usun, et sa ei tee endale midagi." Istus ta naeratades minu kõrvale.
"Miks sa mind usaldad?" Küsisin siis.
"Ma ei teagi. Sinus on midagi erilist. Midagi mida olen ma kaua taga otsinud. Midagi mida ma arvasin, et ei eksisteeri. See tundub lihtsalt nii uskumatu. Ma ei tea kas ma kujutan seda ette, või see ongi nii." Rääkis ta mulle otse silma vaadates.
"Ma ei saa aru." Vastasin ausalt.
"Ma tunnen ennast sinu läheduses hästi. Nagu midagi halba polekski juhtunud. Nagu kõik oleks korras. Ma tunnen nagu sa kuuluksid mulle. Ma tunnen üle pika aja kuidas mu süda lööb. Ja ta lööb sinu jaoks Marijanne. Ma armastan sind." Rääkis ta silmades sillerdamas siirus.
"M-ma... ma.. ma..." Ei osanud ma talle vastata.
"Sa ei pea midagi ütlema. Ma saan aru. Minu sugune ei meeldi kellegile. Ma olen koletis kes peab põrgus põlema. Ma pole loodud siin maakeral kõndima. Mulle pole ette nähtud armastama. Tule nüüd sööma." Nägin pisarat ta silmanurgas kui ta mu kõrvalt tõusis ja ära kõndis.
Marijanne ta meeldib sulle.
Ei. Ole vait. Ei meeldi.
Ma tõusin püsti ning märkasin, et mul olid mu enda riided seljas. Need olid vist isa toodud siia. Või noh mitte siia vaid haiglasse. Huvitav kus ma üldse olen? Ma kõndiain akna juurde ja vaatasin sealt välja. Mets. Bassein. Aed. Grill. Lilled. Mingi katusealune.
Olen vist kuskil maa kohas.
Kuulsin kuidas mu kõht korises. Peaks vist tõesti sööma minema. Kõndisin ukse poole kust hetk tagasi Tristjan välja kõndis. Avasin selle ning nagu ennegi siis avanes see nüüdki kriginaga. Ees oli pikk samasuguses tumeda puidu stiilis. Seintel rippusid pildid ning üksikud lillepotit neis kasvamas kaunid lilled. Laes oli suur ja uhke lühter. Täpselt alla korrusele viiva trepi kohal. Puidust keerdtrepi. Seal oli ka umbes viis teist ust. Arvasin, et köök asub alumisel korrusel kust tundsin imehäid söögi lõhnu. Kõndisin terpile. Asetasin sõrmed õrnalt käsipuule ning sammusin alla kätt seal õrnalt libustades. Tumedast puidust lakitud käsipuu mu käe all meeldivalt vastu läikimas. Tegin kaks tiiru ümber trepi keskel asetseva krobelise puidust posti ning jõudsingi alumisele korrusele. Kõik oli nii avar. Astusin mõned sammud edasi. Vasakul pool asetses suur puidust laud kuue elekantse tooliga selle all. Poleks iialgi arvanud, et mulle, tagakiusatud linnatibile meeldib selline maalähedane sisustus. See kõik oli nii ilus. Olin varem midagi sellist vaid piltidel näinud. Vaatasin vasakule. Seal oli praokil uks mille tagant tuli see imehea lõhn. Kõndisin vaiksel sinna ja lükkasin ukse lahti. Nägin kööki. Ruumi keskel oli puidust laud mille kohal teravad kööginoad ning kulbid ja pannilabidad. Laua all augud kus seisid veinid ning nende keskel pokaalid. Väikese kauni akna kohal oli riiul millel asetsesid maitseained. Akna kõrval gaasipliit. Ahju ning nelja rauaga selle peal. Pliidil asetses pann millelt tulid imehead aroomid. Seal oli midagi värvilist. Edasi vaadates nägin palju kappe. Klaas ustega ning tavaliste puidust ustega, nendel asetsemad kaunid mustrid. Klaasustega kapi sees nägin klaase. Erinevas suurudes ning erinevate kujudega. Mulle jäi silla üks üksik klaas millel paarilist ei olnud. Kõndisin sellele lähemale. Selles asetses kaunis sinine roos.
"Teised sellised on kildudena kuskil prügimäel." Kuulsin järku mehe häält enda selja taga. Kiljatasin ning keerasin ennast koheselt ümber. Mees oli mulle nii lähedal.
"Miks?" Küsisin siis selle peale.
"Ma kinkisin need oma naisele, neid oli kuus. Ta ütles siis, et sooviks endale nelja last, et me kõik, mina tema ja lapsed saaksime istuda selles kuule tooliga lauas juues nendest klaasidest midagi sinist. Näiteks mustika mahla ju süüa midagi isuäratavat. Siis ma ütlesingi talle, et ma ei saa lapsi. Sellepeale kukutas ta klaasid oma käest, pannes tervetele jalaga nii, et ka need purunesid ning lahkus meie tuppa lukustades ukse ja hakkas nutma. Ta ei lasknud mind sisse. Kuulsin teda seal midagi tegemas kuid ei saanud aru. Ma jäin sinna uksetaha toetudes vastu seina magama. Ärgates oli mu toa uks pärani lahti ning teda ei olnud. Voodil oli kiri, et otsib omale tõelise mehe." Jooksid mehel mu ees silmadest pisarad rääkides sellest kohutavast hetkest. "See klaas veeres laua alla ning jäi terveks. See roos sellel on teemantitest." Lisas ta siis veel pühkides oma pisarad ning läks pannil asetsevat roiga segama. Ma ei osanud talle midagi õelda. Ma kõndisin ta juurde ning kallistasin teda seljatagant.
"Ta ei olnud õige naine. Õige naine armastab meest tingimusteta isegi kui mees ei ole võimaline lapsi saama. Alati on võimalus lapsendata või kasutada muid meetodeid kui mõlemad osapooled on nõus." Sosistasin mehe kõhtu silitades.
"Kus sa küll varem olid?" Küsis ta ennast aeglaselt ümber keerates ning nüüd mulle otsa vaadates.
"Ma ei tea ise ka. Mu elu on putsis." Ütlesin talle silma vaadates.
"Kuid ma saaksin selle uuesti järjele aidata." Naeratas mees mulle ning hakkas mulle peaga lähenema.
"Kuidas?" Küsisin siis.
"Ma saaksin teha kõik su jaoks mida iganes sa tahad, ma saaksin anda sulle kõik, kuid kahjuks ei saa ma sulle kinkida last. Kuid kõike muud saan ma teha su jaoks. Armastada sind ning hoolida sinust, täita su iga soovi, olgu selleks mis iganes peale lapse." Rääkis ta mulle järjest lähemale tulles.
"Vastu tahaksin ma ainult armastust, usaldamist, hoolimist, ning seda, et sa mind kunagi ei jätaks." Ütles ta veel enne kui meie huuled liitis. Mul ei olnud selle vastu midagi. Ma tundsin ennast nii hästi. Ma vist armastan teda. Ta tõmbas mu endale sülle ning kõndis kuskile. Mind isegi ei huvitanud kuhu. Ma usaldasin teda. Ühe hetkel tundsin tuult enda kehal. Me oleme õues? Ma ei tahtnud silmi avada vaid keskendusin suudlusele. Siis ta lasi minust lahti ning koheselt sain ma üleni märjaks. Ma avasin silmad. Olin basseinis mees selle äärel naermas.
"Sa oled vastik." Torisesin ning mees hüppas minu juurde vette tulles mind kallistama.
"Sorri kuid ma tahtsin nii väga teada mida sa teeksid selle peale." Naeratas ta mulle.
"Ma olen alati tahtnud midagi sellist teha, kuid mu eks ei lubanud ennast isegi sülle võtta." Rääkis ta siis.
"Imelik inimene." Naeratasin ja suudlesin meest enda vastas. Ta pani oma käed mulle ümber ning keerutas mind vees.
"Ma arvan, et ma armastan sind." Sosistasin mehele suhu.
"Ma tean, et ma armastan sind." Sain ma vastuseks ning suudlus jätkus.