Kiusatu 3 - Uus Katse, Uus Algus

13.osa

What the fuck just juhtus? Mulle meenus kõik. Oota misasja? Mart. Mart. MART. Kus kurat sa oled kui ma sind vajan? Ei oot Steven.. Ta valetas mulle. Ta ütles, et me suhtes kuid meie vahel ei ole midagi. Ta lihtsalt valetas mulle. Värdjas. Ning ma juba arvasin, et ta on mu õige ja hoolib minust ja nii edasi. Aga ei ta valetab mulle. Pederast. Haige värdjas.
Miks kõik peavad mulle haiget tegema? Arst ütles, et mulle annetas keegi verd. Kes kurat ta oli? Ma tapan ta ära. Ma ei taha elada siin ebaõiglases maailmas.
Türa.
Ma räägin nagu kiimas tiinekas kellel tähelepanu vaja. Ei kurat. Ei. Ma ei taha tähelepanu. Ma tahan olla üksi. Üksi oma maailmas. Üksi ilma inimesteta. Nad on kohutavad. Ma ei taha üldse eksisteerida siin. Miks ma pidin sündima. Ma tahaksin olla koer kuskil heas peres. Või kass. Või tegelikult ma tahaksin olla lind. Näiteks kotkas. Suur ja ilus. Ma tahan olla vaba. Lennata. Elada nii nagu lõppu ei tuleks.
Arst astus sisse.
"Sind tahetakse näha." Naeratas ta mulle.
"Kes?" Ütlesin pahaselt.
"Su isa." Vastas ta.
"Isaa." Kilkasin rõõmsalt ning juba astuski ta uksest sisse.
"Ma nii muretsesin tütreke." Kiirustas ta mind kallistama.
"Anna mulle andeks, et ma kohe tulla ei saanud. Palun ära kunagi enam nii tee." Jättis ta musisi mu näole mis ajas mu itsitama.
"Kuidas sa teadsid, et ma siin olen." Küsisin siis.
"Mart helistas mulle ja ütles." Vastas ta. Peaksin teda vist tänama. Isa on vist ainuke kes minust päriselt ka hoolib.
"Kas sa tahaksid tulla minu juurde elama?" Küsis ta siis küsimuse mida olin kaua oodanud.
"Mhm." Naeratasin talle.
"No siis on tore. Kui sinuga kõik korda saab ning sind siit välja lastakse siis sõidame minu juurde ja ma karanteerin, et sul tuleb hea elu. Ma luban sulle." Kiigutas ta mind kaisutades.
"Aitähh." Naeratasin.
"Aga kuule ma läheksin praegu korraks ära. Käiksin söömas ning vaatamas kus su ema kooserdab, et temaga lõpuks see mõtetu suhe lõpetada." Rääkis ta.
"Okei." Vastasin talle.
"Tahad, et tooksin sulle midagi?" Küsis ta siis veel.
"No vahetus riideid tahaksin ning mingit inimese sööki." Tegin viimast õeldes äo nagu hakkaksin kohe oksele.
"Olgu ma siis toon." Jättis ta musi mu laubale, lehvitas ning lahkus. Oh nii hea.
Nii hea, et ma saan minna tema juurde. Kaugele sellest jubedast elust. Kopp kopp. Siis saan ma alustada otsast peale. Ehk saaksin ma ka endale sõbrad. Kopp kopp. Ning leiaksin selle õige ja saaksin elada ilma kiusamiste ja valedeta. Kopp kopp.
"No türa kess seal on?" Karjatasin. Enam ei saa rahulikult mõelda kah.
"Mina." Vastas sisse astunud Mart.
"Mis vaja?" Küsisin pahuralt.
"Ma tahan sulle kõik ära rääkida." Ütles ta mu kõrval asetseva tooli poole sammudes.
"No ma kuulan." Vastasin ning hakkasin kuulama ta mula.
Ta rääkis mulle mis juhtunud oli ning ma mingil määran sain isegi aeu miks nad tegid nii kuid nad ei oleks pidanud mind ju edasi kiusama. Mart oleks võinud mulle seda varem rääkida mitte munni mängida. Ma ei andesta talle seda. Kuid inimlik on teha vigu seega ma unustan selle.
"Kas sa annad mulle andeka?" Küsis nüüd juba nuttev Mart mu kõrval. Seda oli nii jube vaadata. Ma ei tahtnud, et ta nutaks. Tahtsin talle kaela karata ning öelda, et kõik saab korda.
"Mul on selleks aega vaja. Ära nuta." Kallistasin teda ning ta kallistas vastu.
"Ma lihtsalt kahetsen kõike nii väga, ma ju armastan sind." Rääkis ta luristades. Ma tahtsin vastata, et mina teda ka kuid see poleks õige.
"Ma kolin ära." Ütlesin talle hoopis.
"Miks? Kuhu?" Vaatas ta mulle koheselt otsa.
"Isa juurde. Ma ei suuda siin elda." Ütlesin ning lasin ta kallistusest lahti.
"Aga.. aga.. aga.. Kas ma sulle vähemalt külla võin tulla?" Küsis ta siis.
"Ma ei tea. Eks see näha ole." Vastasin ning siis astus arst sisse jutuga, et tahab teada kuidas mu seisund on.
Ta kraadis ja uuris ja puuris ja tegi erinevaid uuringuid ning ütles, et tunni pärast viiakse mind psühhaatria kliinikusse. Miks? Ei. Ma ei taha. Isa. Kus sa oled?

"Ei. Ei ma ei lähe. Ma ei taha. Ma tahan koju. Laske mind lahti." Röökisin kui mind hakati kinniste ruumide poole vedama.
"Ole palun tasa sa segad teisi." Ütles üks mind vedav meesarst.
"Mul on pohhui. Ma lähen isaga koju. Laske mind lahti putsi." Röökisin edasi ning rabelesin. Peksin jalgadega kõike mis ette jäi. Ma ei ole hull. Ma ei taha sinna minna. See on ebaõiglane.
"Tahad rahustit?" Muigas see mees mu kõrval.
"Türa mis rahustit? Putsi saad sa aru ma tahan fucking koju minna? Sina värdjas perferdist nikunälgas pingviin lase mind lahti." Karjusin kuid isegi ta näoilme ei muutunud.
"Kurade perse nikutud kukk. Ajuhälvar. Vvvvõisai. Sitapeast pederast. Nikupea." Lõugasin kõike mis pähe tuli kuid tal oli jumala pohhui. Nad viskasid mu oranzi ruumi ning lahkusid. Ses polegi pehme valgete seintega? Trellid on siin akende ees. Siin on ainult voodi ning kapp ning turvakaamera. Mul ei ole isegi telefoni või aluspesu. Ma olen täiesti ihualasti haigla riiete sees. Türa.