Kiusatu 3 - Uus Katse, Uus Algus

10.osa

Ma ei saa enam mitte midagi aru. Mis sai nende kahe aastaga sellisel juhul? Kas see uni polnudki uni? Kuid mul ei ole ju kuulihaava seega peab olema. Kui see poleks olnud uni siis Steven oleks kohe mu ära tundnud. Kui see poleks olnud uni siis miks ma peaksin koolis edasi käima? Miks teised seda teevad? Miks ma kodus ärkasin mitte Mardi juures? Miks kõik mind tõrjuvad ja kiusavad endiselt?
Mart ega ka keegi teine ei saaks iial õpetajaid ja kõiki nõusse sellega, et on aasta 2015 kuigi on aasta 2017. Äkki Steven valetab mulle? See peab ju nii olema, sest miski muu ei oleks loogiline. Kui see polnud uni siis vaevalt oleks Mardi vanemad nõus olnud valetama. Kaasa mängima seda lapsikust. Eriti ta ema. Mart armastas ju mind. Kristofer armastas mind. Mul oli hea elu. Kõik oli täiuslik. Ma sain Lisannega väga hästi läbi. Mind tulistati. Mul peaks ju sellest kasvõi arm olema, aga ei ole ju. Seega ei saanud see reaalsus olla. Kuid see pole ka loogiline, et ma nii täpselt kõike nägin. Ma pole ju ennustaja. Või äkki olen? Mis siis kui mul ongi erilised võimed? Näen asju ette ja nii edasi. Issand kui lahe see oleks. Kuid samas kui ma ette asju näeks siis peakski kõik ju nii olema. Või ei peaks?
Kas see siis päriselt ei olnudki uni? Raudselt oli. Kuid kuidas Steven teadis, et Mart mind unes vägistas. Kas ta on selgeltnägija? Ei ma ei usu. Tegelikult on see nii imelik, et kui see olekski uni olnud siis kuidas on see võimalik, et ma kõike ja kõiki nii täpselt nägi. Nagu näiteks Steven. Kuidas on võimalik, et ma nägin teda just sellisena nagu ta on? Kuigi pole teda kunagi näinud?
Mul on vaja teada tõde. Mul on vaja aru saada mis teema on? Kas ma hakkan hulluks minema? Äkki ma olen kellegi teise kehas ja elan elu edasi? Ei ei ole. Ma olen samas kehas. Miks see kõik peab olema just nii nagu ta on? Miks ei võik olla kõik selge. Miks peab mul olema peas nii palju küsimusi? See kõik on nii segane. Nii keeruline. Nii. Nii. Nii. Nii jube.
Ma ei saa nii elada. See on liiga raske. Äkki see ei olnudki uni ja see kõik oligi nende plaan. Just, nad plaanisid mu hulluks ajada, et ma hullumaija läheks. Nad tahtsid, et ma ennast hullumise äärel tapaksin. Nad tahtsid, et ma ennast kohutavalt tunneks. Nad tahtsid, et mul oleks miljoneid küsimusi. Nad tahtsid tekida haavu mu sisse. Nad tahtsid teha mulle haiget hullemine kui kunagi varem. Nad. Nad.
Kuid miks oleks Mardi vanemad millegi sellisega nõus?
Kas ma olen tõesti nii jube inimene? Kõik vihakavad mind. Mind ei ole kellegile vaja. Ma ei taha nii elada. Nad on kohutavad. Nad tegid teo mis on kõige kohutavam üldse. Kuidas keegi saaks üldse peale seda kõike edasi elada?
Oot. Kui nad tahtsid mulle haiget teha siis miks käivad nemad koolis edasi? Aa jah, selles niiöelda unes ju me koolis väga ei käinud. Haridust on ju vaja.
Nad on nii kohutavad. Ma vihkan neid. Ma ei taha elada. Ma ei suuda elada. Nad saavad selle mida nad tahavad. Nad saavad minust lahti.
Tõusin voodist ning kõndisin oma sahtli poole. Haarasin sealt tera. Ziletitera. Liikusin koos sellega vannituppa ning panin vee jooksma. Kui ma suren siis tahan seda teha nii, et ma olen puhas. Eemaldasin oma läbinutetud riided ning astusin külma vee alla. See isegi ei häirinud mind enam. Pesin ennast. Nühkisin nuustikuga. Kuid kogu see mustus. See ei tahtnud kaduda. Ma olen rikutud. Vägistatud. Petetud. Ma vihkan neid. Vajusin mööda seina istukile ning nutsin. Upitasin ziletitera poole mis mul oli kummuti peal. Sain peaaegu selle juba kätte, kuid see otsustas maha kukkuda. Niisiis ma tõusin ja korjasin selle maast üles. Olin hüsteerijas. Hullumas. Asetasin tera oma randmetele. Tõmbasin õrnalt ning aeglaselt ühe pika triibu. Siis asetasin tera täpselt teise verd immitseva haava kõrvale ning tõmbasin uue. Iga korraga aina tugevamalt. Aina sügavamalt. Ma nutsin. Ma tundsin kohutavat valu. See leevendas mu olemist. Ma kukutasin tera maha ning vaatasin oma kätt. Naeratasin. Terve mu käsi oli täis haavu. Verd. Otsustasin teha ühe imeilusa pildi. Seda ma tegingi. Saatsin selle Stevenile, Mardile, Kristoferile ning ka Lisannele.

Stevenile saadetud pildi alla kirjutasin lihtsalt sorri. Teistele, et kannatage väheke. Peagi saate minust lahti.
Ma ei tundnud enam, et mu käsi valutaks. Ma ei tundnud midagi. Ma ei tundnud oma kätt.
Ei. Ma pean tundma valu. Ma pean. Ma olen selle ära teeninud. Haarasin uuesti kätte oma kalli tera ning tõmbasin uued haavad. Tugevamalt kui enne. Sügavamad kui enne. Aeglasemalt kui enne, seda selleks, et ma tunneks valu. Kuid ei midagi. Tundsin korraks kipitamist kuid ei midagi muud. Läksin selle peale närvi ning tõmbasin imeilusaid verd immitsevaid triibukesi oma jalale. Ühe. Kaks. Kolm. Viis. Seitse. Viisteist.
"Mannu lõpeta!" Karjus keegi.
Must pilt. Tore. Head aega! Ärge mind igatsema jääge.