Kiusatu 3 - Uus Katse, Uus Algus

21.osa

Mul hakkas külm seega ma avasin silmad. Meest mu kõrval ei olnud. Jälle. Miks ta koguaeg ära kaob? Tõusin istukile ja vaatasin ringi. Vaatasin metsa poole olles seljaga maja suunas. Järjust tundsin käsi enda ümber ning ma kiljatasin sellepeale.
"Kuss kuss. See olen mina." Kuulsin sosinat enda kõrval.
"Kus sa olid?" Küsisin talt vaadates endiselt metsa.
"Käisin sulle tekikest toomas." Ütles mees mind kallistusest vabastades ning teki õlgadele pannes.
"Aa." Vastasin talle ning vaatasin talle otsa. Ta naeratas mulle.
"Kas sa süüa tahad?" Küsis ta siis.
"Mmm ikka." Sai ta mult vastuseks.
"Ma siis lähen teen, võid kaasa tulla kui tahad, aga ma loodan, et ma jälle seda persse ei keera." Naeris ta ning meenutas korda kui tal toit ära kõrbes kuna me otsustasime väikese supluse teha.
"Lähme siis." Haarasin mehel käest ning hakkasin maja poole kõndima.
"Oota ma mõtlesin grillida." Naeris ta ning tõmbas mind teises suunas juhtades mind aia teises otsas oleva grilli poole.
"Okei." Vastasin lihtsalt ning kõndisin mehe järel.
"Su isa helistas sulle." Ütles siis mees. Ma vaikisin.
"Ma vastasin." Lisas ta siis.
"Miks?" Karjatasin.
"Ma tahaksin ta usalduse võita mitte ta tütre röövlina tunduda. Ma ütlesin, et sa oled siin ning ta tuleb umbes tunni pärast siia." Rääkis mees kurb noot hääles. Huvitav kas ta meeldib mu isale? Huvitav kas ta teab, et Tristjan mind vägistas? Kas Mart rääkis ka talle sellest? Miks ta üldse Stevenile seda rääkis?
"Homme lähete koju." Ütles ta siis peale mõne minutilist vaikust.
"Miks? Juba." Peaaegu, et karjatasin.
"Sest su isa arvab, et sul pole siin hea ja turvaline. Ta arvab, et ma teen sulle liiga. Ma olen tema arust sinu jaoks liiga vana." Rääkis mees mu ees grillisütele süütevedelikku pigistades.
"Ma ei teagi su vanust?" Ütlesin pigem küsimusena.
"Kakskümmend üks." Ütles siis Tristjan. Polegi ju väga vana. Mina olen seitseteist seega mees on minust vaid neli aastat vanem. Kuidas see vana on?
"Kuidas see vana on?" Küsisingi siis.
"Ma ausalt ei tea." Sain vastuseks kui mees mingisse majakesse kõndis. Mu isa on loll. Väga loll. Väga väga loll. Ma ei taha lahkuda. Peagi sammus Tristjan majakesest välja koos ämbri, kotikese ning kahe karbikesega. Liha ning vorstid.
"Kuid ma ei jäta sind. Ma tulen sulle külla, kui vaja siis kolin ise ka sinna linna." Ütles ta pakendeid avades.
"Sa salatit oskad teha?" Vaatas ta siis minu poole.
"Ma ei tea. Ma pole kunagi teinud." Vaatasin maha.
"Päriselt? Mida sa teinud oled?" Küsis ta siis edasi.
"Mitte midagi. Mu ema ei lubanud. Ainult võisaiu kui teda kodus ei olnud. Ning ka piimakrõbinaid." Vastasin talle sellepeale.
"Issand jumal mis ema see selline on? Aga pole hullu. Teeme siis koos." Naeratas ta ning tuli mind kallistama ning seejärel keerutas nii, et ma läksin jalaga vastu grilli nii, et see peaaegu ümber kukkus. Tristjan vaatas korra kohkunud näoga sinnapoole kuid siis hakkas naerma ning ma ühinesin temaga.
"Meil ikka juhtub igasuguseid asju." Naeratas ta ja korjas grillilt maha kukkunud küpseid lihatükke kokku.
"Seba siia." Karjus ta siis ning vilistus tuli kohe selle järgi. Järsku jooksis nurga tagant välja suur ning jõuline dobermann. Ma kiljatasin ning jooksin mehe taha peitu.
"Kas sa kardad koeri?" Küsis ta siis.
"Ei, aga vaata kui kuri ta on." Värisesin ta selja taga ning üritasin mitte koeral mind nuusutada lasta. Äkki hammustab.
"Ära hinda raamatut kaane järgi. Ta on sõbralik. Näe anna talle." Ulatas mees mulle lihatüki mis ennem oli maha kukkunud. Ma kükitasin maha ning ulatasin koera poole lahtise käega lihatüki. Koer vaatas mind nagu lolli.
"Võta." Naeratasin koerale kuid ta vaid liputas saba ja vaatas Tristjani poole.
"Võta." Naeratas siis ka mees ning koer võttis välkkiirelt lihatüki mu käelt ja sõi selle sama kiirelt ära ning siis tuli oma ninaga mind lükkama nii, et ma pikali kukkusin.
"Ou fuu." Naersin ning koer lõpetaski.
"Ah?" Ütlesime mehega koos ning Tristjan vaatas koera imeliku näoga, mina tegin seda sama.
"Ta pole varem kunagi kedagi kuulanud." Vaatas mees juba mind.
"Ma pole varem kohanud ühtegi koera kes mind kuulaks." Rääkisin siis.
"Käse tal veel midagi teha." Vaatas Tristjan koera poole.
"Eeee lama." Ütlesin koerale ning seda ta tegigi.
"Siia." Sosistasin ning patsutasin enda kõrvale murule ning koer roomas minini.
"Ma ei saa aru." Ütles Tristjan ja kükitas koera ette maha.
"Mis sulle sisse läks Sebastjan? Sa pole kedagi teist peale minu kuulanud varem." Sosistas ta koerale. Koer tõmbas mehel keelega üle näo ning asetas haugatades käpa mu õlale. Ma võpatasin sellepeale ning koer vaatas mind. Ta justkui naerataks mulle. Tristjan tõusis püsti ning ulatas minu kätte lihatükid mis olid maha kukkunud varasemalt. Ta oleks nagu kuidagi tujust ära. Ta hakkas uusi lihatükke grillile panema.
"Kas juhtus minagi. Võta." Ütlesin Tristjanile ning lõpu sosistasin koerale talle liha andes.
"Lihtsalt see on nii uskumatu. Ma võtsin ta varjupaigast kui ta väike oli. Siiamaani pole ta kellegi sõna kuulanud. Ainult minu, ning nüüd tuled sina ning ta kuulsab. See peab mingi märk olema." Rääkis mees ning koer haugatas selle peale. Kuulsin maja eest signaali ning koer hakkas sinna poole jooksma.
"Seba ei." Karjus Tristjan talle kuid koer ei peatunud.
"Ei." Kisasin siis ise ning koer seisis sekundiga.
"No türa mis mõttes. Kurat sa oled minu koer sa kuulad mind." Torises mees sammudes koera poole.
"Kuhu sa lähed?" Karjusin mehele.
"Panen selle tolguse kinni. Või tahad, et ta su isa ära sööks?" Keerasta korraks ümber ning siis jätkas teekonda Sebastjanini.
"Seba siia." Karjusin ning koer jooksis juba minuni. Tõmbasin koera endale lähedale.
"Lõpeta Tristjan ta ei tee ju midagi. Ise ütlesid ka, et ta on sõbralik." Vaatasin meest kes nüüd juba minu poole kõndis.
"Ta sõi kunagi mu kassi ära." Hakkas mees järku naerma.
"Miks sa naerad?" Küsisin talle imelikult otsa vaadates.
"No see kass mingi tuli kallale mulle koguaeg. Ja siis ühel hetkel viskas see Sebale kopa ette ja hammustas teda persest." Naeris ta endasi.
"Aga kuidas see naljakas on?" Küsisin. Kuidas saab ta kassi surma peale naerda?
"No on ju. Ksksks." Tegi ta ning kuskilt puuriida vahelt jooksis kohale valge karvane kass. Läks ja nurrus ümbes Tristjani.
"Näed. Enam pole ta mulle kallale tulnud." Naeratas ta.
"Aaa ma arvasin, et ta suri ära või midagi." Hakkasin ka naerma.
"Siis ma ju ei naeraks." Ütles mees mu kõrvale istudes. Kass tuli ennast Seba vastu õõruma.
"Nüüd nad on parimad sõbrad." Ütles ta ning ma paitasin kassi.