Kiusatu 3 - Uus Katse, Uus Algus

16.osa

Ma ärkasin oma palatis voodis. Seda kuidas ma siia sain ma ei tea. Ilmselt see mees tõi. Ma ei teagi ta nime. Kus hundist juttu.. see mees astus mu palatisse.
"Mingi vend tahab näha sind. Tule. Ja teeme kokkuleppe, et te ei suudle." Ütles ta mulle selga keerates. Kas see on jälle Mart? Oh kui tore see oleks. Ja mis tal sellest suudlemisest?
"Mis sul sellest?" Küsisim mehele järele kõndides.
"Kui ei sobi see siis ei või te isegi kallistada." Pomises ta ning avas kokkusaamiste ruumi ukse. Mida iganes.
Seal istus Steven.
"Tsau." Naeratas ta ning tuli mind kallistama.
"Mis sind siia tõi?" Küsisin talt.
"Tahtsin sind näha." Naeratas ta.
"Kuidas sul läheb?" Küsis ta laua taha istudes.
"Hästi. Kõik on korras." Vastasin talle lihtsalt.
"Mart rääkis minuga." Vaatas ta mulle otsa.
"Vait." Sosistasin.
"Aaeeemm. Ta rääkis mulle, et sa siin oled." Vaatas ta silmanurgast mehe poole kes ukse juures seisis.
"Olgu." Vastasin talle lihtsalt.
"Su isa pidi tagasi koju minema töö pärast, kuid tuleb varsti tagasi." Ütles ta siis mis muutis mu kurvaks.
"No jah." Sõnasin sellepeale.
"Su ema on haiglas." Ütles ta siis.
"Mida? Miks?" Karjatasin selle peale.
"Ta sai ainete üledoosi." Rääkis ta vaikselt edasi.
"Mismõttes? Ma tahan teda näha. Türa laske mind välja siit ma tahan oma ema näha." Jooksin mehe poole kes ukse juures oli.
"Rahune mannu." Tuli Steven ja kallistas mind.
"Istuge maha." Pomises see mees.
"Kuidas tal on?" Küsisin Stevenilt.
"Halvasti. Arstid ei anna talle lootust." Ütles ta ning ma hakkasin nutma. See ei ole võimalik. Steveni telefon heliseb.
"Oota korra see on su isa." Ütles ta ja vastas kõnele. Nad rääkisid mõnda aega ning Steven vaatas mulle kurvalt otsa. Lõpetasid kõne.
"Teda pole enam." Sosistas ta piisavalt kõvasti.
"Misasja?" Karjusin.
"Mul on nii kahju." Ütles ta ning kallistas mind.
"Lase lahti." Tõukasin ta eemale ning läksin mehe juurde uksel.
"Lase mind mu palatisse." Urisesin talle ning ta avas ukse näidates, et mine. Ma jooksin nuttes oma palatisse ning maandusin voodil.
Kuigi mu ema minust ei hoolinud ma ikkagi armastasin teda. Ta oli mu ema. Üks ja ainus. Ta kasvatas mind üles. Õpetas ja aitas mind. Vaatamata kõigele halvale mis ta tegi peale isa lahkumist oli ta siiski parim ema. Ta oli parim ema kui isa oli veel temaga. Kui isa lahkus muutus ta kinjiseks, hakkas jooma ning aineid tarbima. Ma armastasin teda.
Kuulsin kuidas uks avanes.
"Ma tahan üksi olla." Ütlesin kurjalt.
"Tasa, kõik saab korda." Ütles mulle see mees ja tuli mind kallistama. Ma langesin talle kaela ning kallistasin teda kõvasti. Nutsin ta õla märjaks.
"Rahu nüüd." Tõmbas ta mu enda peale põrandale pikali mind edasi kallistades. Ma tõstsin oma pead ning vaatasin talle otsa. Ta vaatas mu huuli. Ma ei tea mis muk hakkas kuid ma lähenesin ta näole ning suudlesin teda. Ta vastas sellele. See suudlus oli aeglane ning mulle tundus nagu see oleks nii õige. Nii kuradima õige. Me lõpetasime suudluse.
"Anna mulle andeks." Sosistas ta ning vaatas mind kurva pilguga.
"Mis asi?" Küsisin selle peale.
"Kõik see mis ma sulle teinud olen. Ma kahetsen seda kõike. Ma luban, et ei tee sulle enam midagi." Rääkis ta.
"Kui mu naine mu jättis sellepärat, et ma lapsi ei saa muutusin ma kinniseks. Hakkasin jooma ning kaotasin oma elu mõtte. Ühel peol vägistasin ühte tüdrukut ning jäin sellest sõltuvusse. Niisiis hakkasin seda ka tööl tegema. Ma elan siin. Mul on tegelikult ka oma maja kuid ma olen siin tüdrukuid endale ka ööseks vedanud. Kõigil on olnud pohhui. Nad kõik on ennast uuesti peale välja saamist tappa üritanud ning osadel on see ka õnnestunud. Osad on siia tagasi sattunud. Kui tulid sina siis arvasin, et sa samasugune, kuid ma taipasin, et ei ole. Sul tuleb kindlasti imeilus elu. Kui sa enam nii ei tee." Rääkis ta ning viimast lauset öeldes silitas õrnalt mu lõikehaavu.
"Luba, et sa ei tee enam nii." Vaatas ta mulle otsa.
"Ma luban." Vastasin ning ta tõusis istukile. Ma ronisin ta pealt maha ning istusin voodile, ta tegi sama.
"Ma vist olen sinusse armunud." Sosistas ta ning vaatas mulle silmadesse oodates vastust mida ma talle ei andnud.
"Kas sa vihkad mind?" Küsis ta ning ma nägin, et ta pilk on kurb.
"Ei ma ei vihka sind kuid ei armasta ka." Ütlesin talle.
"Olgu." Ütles ta ukse poole kõndides.
"Muideks mu nimi on Marijanne ehk Mannu." Ütlesin talle.
"Ma tean. Ma olen Tristjan." Ütles ta uksest väljudes. Ah et Tristjan. Mul polegi sellise nimega tuttavat. Nüüd on. Armas. Ta ilmselt meeldib mulle. Mulle meeldib kolm kutti korraga. Tristjan, Mart ning Steven. Ma olen imelik inimene.

Mis te arvate kellest saab Mannu elukaaslane? On see Tristjan? Mart? Või siis Steven?

Ning ikkagi tegin täna uue osa jeei :D