Kiusatu 3 - Uus Katse, Uus Algus

11.osa

Mardi vaatenurk

Ma teadsin, et see on halb mõte. Olen koguaeg teadnud, kuid teised.. Nad ju ei saanud aru sellest. Ma ju ütlesin, et see pole hea idee. Ma ütlesin. Näete nüüd mis juhtus. Näete. Näete mis juhtus Mannuga. Selle särasilmse tütarlapsega. Kuid teie. Te ikkagi pidite peale talluma, et see on kõige parem. Et see on talle hea. Nüüd näete, et ei ole. Nüüd näete ei see oli fucking sitt mõte. Aga ei. Teie ju ei uskunud mind. Türa see kõik on teie süü. Ma vihkan teid. Ma tapan ära teid. Miks ma pidin sellega siiski nõusse jääma? Ma ju teadsin, et see pole õige. Nüüd tegime talle veelgi rohkem haiget. Nüüd ta lebab siin. Halgla voodis. Võitlemas elu ja surmaga. Ma ei taha, et ta lahkuks. Ma armastan teda. Olen koguaeg armastanud. Talle on vaja teha vere ülekannet. Ta elab veel tänu mingitele juhtmetele ja aparaatidele mis ta küljes on. Ta on kahvatu. Ta on nii valge. Nii kõhn. Nii õnnetu. Nii kohutavas seisundis. Arstid ei anna talle lootust. Kaks tundi on aega leida doonor. Mõni hetk tagasi tulite ka teie siia. Teie kelle süül ta siin lebab. Kas nüüd usute mind? Keegi ei ütle mitte midagi. On vaikus. Lõputu vaikus. Kuulda on ainult hingamist, nuukseid nutmisest ning aparaatide tüütut heli. Kellegi meie veri ei sobi talle. Ta ema on kuskile kadunud. Teda ei huvitaks nagu üldse mis ta oma lihase tütrega toimub. Ta isa on välismaal. Lubas tulla nii kähku kui võimalik. Ta jääb hiljaks. Ta ei jõua siia. Ma tean seda. Marijannele on vaja verd. Kiiresti. Väga kiiresti.
Meil vedas, et me saime tulla siia sinu juurde Mannu. Ma hoian su käest, kuid sa ilmselt ei tunne seda. Sa oled nii katki. Su käel ning jalal on üle viiekümne õmbluse. Miks sa pidid nii tegema? Sa oleksid võinud minuga rääkida. Ma oleksin sulle kõik ära rääkinud. Jah muidugi Mart süüdista teda, sina oled süüdi mitte tema.
Jah mina olen selles süüdi. Ma ei oleks pidanud nõustuma. Ma olrks pidanud leidma muu mooduse. Ma oleksin pidanud koos sinuga kuskile kaugele minema. Eemale sellest elust.
Tol saatuslikul õhtul. Kui me Steveni kamba liikmeid trantsportisime. Meil läks kaua aega. Liiga kaua. Me viisime nad kaugele. Väga kaugele. Kui ma koju jõudsin siis seal ta lebas. Mu eluarmastus. Kahvatult meie voodis. Teadvusetult. Ma kardsin. Kardsin, et ta on surnud, kuid tal oli pulss. Ta oli koomas. Ma teadsin, et kui teda haiglasse ei vii siis ta sureb. Ma kutsusin teised sinna. Ka oma vanemad. Ma rääkisin oma vanematele mis juhtus ning millega ma tegelen. Teistel tekkis mõte, et viiks ta kuskile tänavale ja seal kutsuks kiirabi öeldes, et leidsime ta sealt. Seda me siis tegimegi. Eemaldasime ta sidemed. Panime selle sama, kuulihaavaga särgi talle uuesti selga ja viisime ta kolm tänavat linna poole. Kiireabi oli kiirelt kohal. Kuigi tundus, et kõik oleks nagu aegluubis. Siis tuli teistel mõte, et saadaks ta tagasi oma ema juurde. Et alustaks algusest. Nad ütlesid, et see on kõige parem mõte. Et ta arvab, et see on uni. Lõpetame kooli ja läheme omateed. Me maksime õpetajatele ning ka ta emale, et nad mängiks kaasa. Nüüd te mõtlete, et mis kuulihaavast sai? Me viisime Mannu välismaale ja seal peideti see ära. Täiesti uskumatu, et selline asi olemas on. Igatahes seda armi tal ei ole. Teised tekitasid talle mõned sinikad. Mina ei suutnud. Lisanne värvis ta juuksed selliseks nagu need varem olid ning lõikas neid.
Kui ta kooli tuli oli mul raske teda peksta. Kui ta tõmbas mu endale peale ning suudles mind siis tundsin ma end seitsmendas taevas. Kuid ma ei saanud. Ma ei saanud temaga jääda. Ma oleks tahtnud teda edasi suudelda. Teda kallistada. Öelda, et armastan teda.
Kõik oleks võinud minna teisiti, kuid enam ei saa aega tagasi keerata. Ma vajan teda. Ma vajan ta puudutusi, ta pehmeid käsi minu omi hoidmas, ta häält ütlemas kui väga ta mind armastab, ta silmi vaatamas ainult mind, täis armastust ning iha.
Mu pisarad ei taha lõppeda. Ma pole midagi ei söönud ega joonud. Ma tunnen ennast nõrgalt.

"Kiiresti välja, me leidsime doonori!" Karjus sisse jooksnud arst ning palju arste tema järel. Kes on doonor? Kes? Me jooksime kiirelt palatist välja ning arstid koos Mannuga kohe meie järel.
Nad läksid kuskile teise palatisse. Mannu palun pea vastu. Palun. Ma luban sulle, et räägin sulle kõik ära. Ma kaitsein sind. Ma aitan sind. Ma kohtlen sind nagu peaksin. Ma tõestan sulle, et vajan sind, et keegi ei soovi su surma. Ma tõestan, et armastan sind. Palun. Ma teen kõike mida sa soovid. Palun ära anna alla. Pea vastu.

Nad on seal sinuga juba terve igaviku olnud. Ma ei suuda enam oodata. Marijanne ma vajan sind. Ma ei suuda ilma sinuta.

Sind viidi juba teise palatisse. Ma tahaksin nii väga sinuga seal olla, kuid mind ei lasta sinna. Doonirist ma endiselt ei tea midagi. Ma pean teda tänama.
Arst väljus su palatist.

"Kuidas tal on? Kas ma saan teda näha?" Küsisin arstilt kiirelt.
"Jah saad, aga seekord üksi. Aga mul on kahju kuid ma arvan, et ta ei ärka." Sain ma arstilt vastuseks. Pisarad tungisid mulle silmadesse. Nad on seal juba mitmeid tunde olnud. Mul ei ole enam pisaraid mida nutta, kuid vahepeal siiski tuleb mõni.
Ma kõndisin sinu juurde. Sa oled nii kahvatu. Istusin su kõrvale ning haarasin su käest.
"Ma armastan sind." Sosistasin ning pisar kukkus su käele. No tore. Pisarad on soolased seega sa saad nüüd veel minu pärast valu tunda. Kui sa üldse tunned midagi. Parem oleks kui sa ei tunne. Ma ei taha, et sa tunneks valu. Ma tahan, et sa tunneksid mu armastast. Tunneksid kuidas ma sinust hoolin.
Sa liigutad. Ma kuulen su hingamist. Kas sa nutad? Sa pigistad mu kätt.
"Mannu?" Sosistasin siis. Palun tehke nii et ma ei kujuta seda ette.