Eesti kuulsusrikast merendusajalugu on päästetud, väike Oliver teab lahendust ja julgeb seda lavalaudadelt tõde varjamata esitada. Lahendus on meil juba aastaid olnud väga lähedal, võib väita, et oleme seda enese sisemuses juba aastaid kandnud, asjatult raisanud ja lihtsalt tuulde lasknud.
Kõhutuul ehk nagu vanarahvas seda sajandeid kutsunud – peer on see, mis toob jälle laevad Eesti lipu alla sõitma ja talendikad merekarud kodumaale seilama. Alates 2003 aastast on üha rohkem ja rohkem aluseid läinud teiste riikide lippude alla ja meie meremehed orjanud võõrriikide kapitaliste ja toonud tulu võõraile maadele. Meie arvelt elavad külluslikult naaberriikide pensionärid, ostavad iluasju soojadel maadel reisivad pered ja kihutavad uhketel masinatel naftamagnaadid.
Nüüd on sellel lõpp.
Lahendus on pisikeses peerus, mis võimsa akordina võiks kõlada laulukaare all, külasimmanitel, asutuste koosolekutel, sünnipäevadel ja kõiksugustel rahvakogunemistel. Kogutuna erisugustesse anumatesse varustaks aastaid meie laevastikku vajaliku kütusega. Taaraautomaatide asemel oleksid kaubanduskeskustes pisikesed integreeritavad balloonid väärtgaasi korjeks ja käsimüügis portatiivsed manuaalpeerumasinad.
Seni asjatult vaid taimetoitlaste kulinaartoodetes figureerinud kapsas saab au sisse tõstetud koos teiste pisipeeru soodustavate siloliste, oa ja hernega. Enam ei lähe sa häbelikult nurga taha peeru laskma, vaid uhkusega väljutad enesest pisikese metaanipilve rahva hüvanguks ja majanduse õitsenguks.
Ahjaa, moedisainerid võiksid pruuni triibuga aluspesu teha, noh et välja ei paistaks, kui suures tuhinas liiga palju panustad.
