Lõunane kesklinnasagin. Minust möödub paar nutiküürus teismelist, pilgud naelutatud värvilisele ekraanile, silm punnis peas ja juba esimesi mutatsiooni ilminguid näitav pikenenud pöial vilkalt mööda piksleid liikumas. Linnamürast eraldumiseks on mõnel kuulmisorganid kaetud moodsa kõrvaklapiga ning peas veidi viltune nokats olematute päikesekiirte peletamiseks (või mida mina ka moest tean :) ).
Peatun. Juurdlen selle üle, et millises toitlustuskohas oma seedetrakti turgutada, kui minu kõrval seisatab eelkirjeldatud tunnustele vastav, veidi vistrikulise näoga tüüp.
Olen jätkuvalt aktiivse mõttetegevuse ja koriseva kõhu küüsis, kui avastan, et seisame juba neljakesi.
Piidlen kahtlustavalt ringi, koban taskus rahakotti ja nutitelefoni. Alles.
Astun kaks sammu kõrvale ja minu eelnev seisukoht täitub kiirelt. Jätkuvalt ekraanil sõrmega viipavaid liigutusi tegev tüüp naeratab rõõmsalt, tõstab pilgu ja üle huulte kõlab - jess.
Meid on järgi kolm. Kõlab nagu ühes kümmet pruunistunud näoga tüüpi kirjeldavas krimiromaanis .
Hetke pärast olen jälle üksi.
Vaatan ringi ja rõõmustan, et linnas liiguvad veel lihast ja luust inimesed, aga see on mööduv, sest käes on Pokémoni ajastu.
Kõht koriseb ikka veel.
