Miniseelikust ning selle varjatud sisust.
Juba 48 aastat (alates 1967) on kuulajate kõrvu paitanud üks lugu, mille varjatud sõnum on pikki aastaid tähelepanuta jäänud ning vajab kõikvõimalike pilastusteemade valguses uuesti esiletõstmist ja ilmselget hukkamõistu. Lugu, millest tahan pajatada on „Miniseelik". Tegevus toimub ühes nõukogudeaegses kontoris, kus nii noored, kui ka vanemad kontoriametnikud teevad oma igapäevast tööd sotsialistliku viisaastaku plaanide täitmiseks ja meie kõikide helgema tuleviku saavutamiseks.
Kontoris töötab üks keskmiselt ilusama väljanägemisega noormees, kes on paljude nooremate tütarlaste ihaldusobjektideks ning ka vanemad prouad vaatavad talle õhates järgi ja ohkavad, et nende parimad aastad on juba möödas. Noormees kannab ilusaid riideid, mis on talle saadetud viimase sõja ajal Rootsi pagenud onu poolt, mis ühele nõukogude noorele mitte sünnis ei ole.
Noor, värskelt tehnikumi lõpetanud komsomol Anne, kes pärast kooli oli sinna kontorisse tööle suunatud, püüdis juba ammu lootusetult noormehe pilke .... „Nii kaua Annest külmalt mööda läksin,
ent küll ta on mind püüdnud võluda". Kuid ta ei andnud alla. Läbi tuttavate õnnestus tal kusagilt muretseda Saksa DV st toodud kleidiriiet ning pärast tööd, unetutel öödel õmblusmasina ees küürutades sai kogu vaev tasutud ning ilus kleit oligi valmis. Ja juba järgmisel päeval .... „Ning alles eile kõik see muutus äkki, kui uues kleidis tööle tuli ta".
„Oi miniseelik, mini-mini seelik. Oi ülemeelik tänapäeva mood". Miniseelik on iseenesest amoraalne riidetükk ja ei käinud nõukogude moraali ja eetikaga sugugi kokku ja kõik, mis tuli Läänest, oli paha ja selle vastu tuli võidelda. Aga eeltoodut arvestamata tekitas noor komsomol teistes nais töötajates ilmselget kadedust ja kuigi kõik soovisid endale salamisi samasugust kleiti, tuli anonüümse kaebuse põhjal see tegu koosolekul arutusele, aga see on juba teine jutt.
Ka noormees, kes seni oli ükskõikselt Annest möödunud oli üllatunud ja ..."Ma käisin korda kolm ta laua juures ja pidin korda kolm ma ohkama. Ann üllatusest tegi silmad suured, kui kutsusin ta õhtuks kohtama". Siinkohas jätan ma vahele selle osa, kus noormees läbi tutvuste sai õhtuks restorani koha ja hilise jõlkumise tulemusena jäi noor tütarlaps grippi .." Kuid sügisõhtud pole suve moodi,
ning põhja poole sihtis tuulelipp. Ann koju läks ja pidi heitma voodi – arst ütleb nüüd, et tal on kõva gripp".
Tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et see noormees oli ilmselge pervert ja selle tõestuseks on järgnevad sõnad .. „ Ann nooruslik, on justkui koolieelik, sellepärast südames nii kummalised lood". Sellest järeldub, et noormeest ei huvitanud mitte niivõrd Ann, vaid tema plikalik välimus, mis temas keelatud ihasid ja muud keelatut tekitas. Kus olid õiguskaitseorganite silmad, et selline nõukogude noorte inimeste amoraalitu käitumine sai üldse toimuma ja lääne propaganda laastas alles tärkavat organismi?
Olgu sellega kuidas on, aga ilmselgelt on meil viimane aeg see amoraalitu lugu kõrvaldada, või muuta tänapäeval aktsepteeritavaks nagu oleme me juba oleme endale saanud raamatu: "Ja ei jäänud teda ka" (10 väikest neegrit), Pipi neegrikuningast isast on saanud lõunamerekuningas ja millal te sõite viimati neegrimusi?
Kindlasti on jätkuvalt vaja kõikidest avaldatavatest kirjatükkidest (ka sellest) otsida peidetud sõnumit, alatooni või vihkavat käitumist. Jõudu kõikvõimalikele „arvamusliidritele", blogijatele ja kvaliteetonline ajakirjanikele.
