Õhtu. Sisenen Vana-Pääskülast bussile ning pulbitsedes päevastest emotsioonidest asun otsima istekohta, et Pärnusse sõita. Kuigi mu piletil on istekohaks märgitud 15, ei hakka ma seal juba istuvat noort daami segama, sest pikki hirveripsmeid pilgutades paistab ta peas vasardavat,
«ära istu siia, ära istu siia.»
Asetan oma istmiku paar rida eemale vabadele toolidele ja kinnitan turvavöö. Ninasõõrmetesse tungib värskelt joodud õlle, maasikalikööri ja õllesegune veider lõhnakombinatsioon. Selle eelkirjeldatud aroomikülluse kutsub esile kollases spordisärgis sigalakkutäis tüüp, kellel on ilmselgelt väga kehva olla, sest pidevalt mööda istmeid nagu vurrkann keereldes, proovib ta endale sobivat asendit leida. Loodan siiralt, et bussis viibijatele ei soovi ta seda aroomiküllust visuaalis demonstreerida.
Ahjaa. Minu taga olev tüüp on vist silmini võlgades, sest juba neljandale helistajale lubab ta kindlasti täna 200 euri üle kanda. Optimistid
