Jää Minuga

15

Kogu selle segaduse keskel, millesse ma olin viimasel ajal sattunud, oli mul hea meel, et saabunud oli nädalavahetus ja ma ootasin üle kõige sõbranna Marie saabumist. Sõbranna oli teele asunud juba varahommikul, lubades teada anda, kui linna lähedale saabunud on. Ma ei teadnud, kuidas Mairele kõigest rääkida, mis viimasel ajal juhtunud on, kuid ma teadsin, et pean seda kellegagi jagama. Mu peas oli liiga palju mõtteid, mida mul ei olnud mitte kellegi teisega jagada ja ma tundsin, et hakkan vaikselt hulluks minema.

Olen umbes viie minuti pärast kohal – M

Naeratasin ja asetasin telefoni tagasi öökapile. Tormasin allkorrusele, et Mariele vastu minna, kuid mulle tuli vastu Caspar, käes kauss hommikuhelvestega. Jäime teineteisele kohmetunult otsa vaatama. Me ei olnud sõnagi rääkinud peale meie suudlust ning kumbki meist ei osanud midagi öelda. Ma ei tahtnud, et meie suhtlus kohmetu oleks, kuid tundus, et see siiski oli.

„Ma kuulsin emalt, et su sõbranna pidi külla tulema,"sõnas Caspar, lõhkudes vaikuse. 

Noogutasin. „Jah, ma lähen talle vastu. Ta peaks kohe siin olema."

„Geira, anna andeks. Ma olen sind natuke vältinud, ma tean. Ma lihtsalt ei osanud sulle midagi öelda peale meie..."

„Caspar, räägime sellest teine kord, eks?"katkestasin ma poissi, tasandades oma häält. „Me ei taha, et keegi seda vestlust pealt kuuleks."

Caspar noogutas. „Muidugi, sul on õigus."

Naeratasin Casparile, meenutades, mis tunne oli tunda tema huuli enda omadel. Mind toodi mõtetest välja tänu sellele, et kuulsin maja eest kostvat autosignaali, mis sai tähendada ainult üht: Marie oli saabunud. Avasin ukse ja seal sõbranna seisis, spordikott õlal ja näol temale omane armas naeratus.

 „Sa ei kujuta ette, kui hea meel on mul sind näha!"hüüatasin ma, tormates Marie embusesse.

„Minul sind ka!"

Juhatasin tüdruku majja, tutvustades teda ka Astridile. Astrid oli külalise tuleku puhul koogi küpsetanud, mida ta kohe tüdrukule ka pakkus. Jätsin sõbranna hetkeks kööki koos isa ja Astridiga ning viisin Marie spordikoti oma tuppa. 

Jäin hetkeks Matthiase toa ukse taha kuulatama, kuid teisel pool ust oli kõik vaikne. Kas ta oli juba varahommikul kuhugi läinud, vältides mind nii? Ma olin püüdnud endale kinnitada, et ma suudan mõlema poisi suudlused unustada, aga ma ei suutnud. Ohkasin ja läksin tagasi kööki, kus Marie elavalt Astridiga vestles.

„Kus Matthias on?"uurisin ma, istudes sõbranna kõrvale. 

„Ta läks juba varahommikul Davidi juurde. Neil jäi autoremonditöökojas veel töid poolikuks,"seletas Astrid, tõstes mulle samuti kooki.

Noogutasin, tänades Astridi koogi eest. Proovisin keskenduda Marie jutule, kuid kogu tekst läks mu kõrvust mööda. Autoremonditöökojas võisid tõesti tööd pooleli olla, kuid ma olin täiesti kindel, et see oli hea vabandus minu vältimiseks. Sisimas ma teadsin, et nende mõlema suudlemine oli olnud väga halb mõte ja ma oleksin pidanud asjad kohe katki jätma, kuid kahju oli juba tehtud. 

„Aitäh koogi eest, Astrid,"tänas Marie, tõustes laua tagan püsti. „Tore sind jälle näha, Hans."

„Sind samuti, Marie,"vastas isa, naeratades sõbrannale.

Asetasime koogitaldrikud nõudepesumasinasse, suundudes seejärel minu tuppa. Marie vaatas mu toas ringi, suu ammuli. Marie jagas tuba oma noorema õega, seega ta ei teadnud, mis tunne on omada suurt ja ilusat oma tuba.

„Kõik on siin nii ilus,"kommenteeris Marie. „Astrid disainis su toa?"

Noogutasin. „Kõik viimseni."