Jää Minuga

3

„Palju õnne, kallis Caspar!"

Seisin kohmetult isa kõrval, vaadates, kuidas Astrid Casparit sünnipäeva koogi ja lauluga äratas. Caspar sügas uniselt silmi, kuid naeratas, märgates kolmekihilist sünnipäevatorti enda ees, mille peal oli kakskümmend küünalt.

„Mina sellesse ei usu, aga soovi midagi,"innustas Matthias venda.

„Ma sooviks sinust lahti saada,"ütles Caspar muiates, mille peale Matthias teda sõbralikult nügis. 

Mu pilk kohtus Caspari omaga ning ma muigasin, vaadates vendade omavahelist nääklust. Õnnitlesime isaga samuti Casparit ja minu üllatuseks embas noormees mind õrnalt. Tundus, et Caspar oli minu kiiremini omaks võtnud kui mina teda. Pidin tunnistama, et Caspari embuses oli midagi sooja ja armsat.

„Pane ennast riidesse ja me ootame sind alla kooki sööma,"ütles Astrid, naeratades pojale. 

Astrid lõikas koogi lahti, jagades igaühele tüki kooki. Caspar istus laua otsa ning isa avas pauguga šampuse pudeli. Naise kokandus oskusi tuli tõesti kiita, sest kook oli imehea.

„Emps, kas oleks võimalik paar sõpra siia kutsuda? Nii et maja oleks vaba?"

Astrid noogutas. „See on väga hea, et sa seda küsid, sest Hans broneeris piletid spaasse. Me oleme terve nädalavahetuse ära."

Matthias muigas. „Super ajastus."

„Me hakkame paari tunni pärast liikuma, seega kogu maja jääb teile kolmele,"lausus isa, vaadates mulle otsa.

„Super!"hõikas Caspar. „Ma kutsun mõned sõbrad külla kui see sulle sobib, ema."

„Muidugi! Peaasi, et maja püsti jääb,"ütles Astrid muiates.

„Ära muretse, ema,"lohutas Matthias. „Kõik on kontrolli all."

***
Caspari lubatud mõnest sõbrast sai peaaegu et terve majatäis rahvast. Osad peolised olid ka Matthiase sõbrad, kuid Casparil polnud selle vastu midagi. Matthias oli poest toonud parimat alkoholi ning lisaks otsiti ka baarikapist olemasolev alkohol välja. Aitasin Casparil pidulistele kooki jagada, tundes endal aega-ajalt kuti pilku.

„Peod on vist sinu mugavustsoonist väljas, Geira?"küsis Caspar, naeratades mulle.

Noogutasin. „Võib ka nii öelda."

„Uus pere on kummaline, eks?"

„Ma ei oodanud, et mu isa nii ruttu uue elukaaslase leiab."

„Kas su vanemad läksid lahku või mis täpsemalt juhtus?"

„Ma... ma parem ei räägiks sellest,"ütlesin ma, raputades pead. „Usu mind, see ei ole sünnipäeva teema."

Caspar noogutas. „Hea küll."

„Tead, ma pean tunnistama, et sina isegi meeldid mulle,"sõnasin ma, jagades viimasele peolisele koogitüki. „Matthiase kohta ei oska ma midagi arvata."

„Ta võibolla alguses... hirmutav ja kinnine, aga küll ta leebub, usu mind."

„Miks sina nii ruttu leebusid? Ma kujutan ette, et sulle ka see olukord meelt mööda ei ole."

„Tead, ma nägin, kui õnnelik mu ema sinu isaga on,"sõnas Caspar, rüübates lonksu oma õllest. „Jah, see tundus alguses veider ja ma isegi vihkasin mõtet, et ma saan kasuisa ja kasuõe, aga ma mõtlesin, et annan teile võimaluse. Ema pärast."

Naeratasin. „Sa võiksid mulle isegi meeldida."

„Samad sõnad, Geira."

Lõime klaasid kokku, rüübates mõlemad kihisevat šampust. Kööki saabus Matthias, kes ennast vastu köögimööblit toetas ja kes oli ilmselgelt purjus. Kui pilgud suudaksid tappa, siis oleksin ma tol hetkel surnult maas lamanud, sest Matthiase pilk oli täis viha ja põlgust.

„Palun, Caspar, ära ütle, et sa üritad meie uue õekesega suhteid luua."

Caspar ohkas. „Ma teen seda ema pärast."

Matthias muigas. „Sa oled alati ema väike pojake olnud."

„Mida sa üritad, Matthias?"küsisin ma, sekkudes poiste vestlusesse. 

Matthias liikus mulle ähvardavalt lähemale ja ma neelatasin, kui ta minu ees seisma jäi. Ta vaatas mulle nii pingsalt silma, et see tegi haiget ja ma pidin pilgu ära pöörama.

„Sina paki parem heaga oma asjad kokku. Sinust ega sinu isast ei saa kunagi meie perekonda. Enne teie tulekut ei olnud meie elul mitte midagi viga."

„Kas sa arvad, et minule meeldib praegune olukord? Absoluutselt mitte, aga mul ei olnud teist võimalust!" 

Matthias astus veel paar ähvardavat sammu, kuid Caspar astus vahele, lükates Matthiase õrnalt eemale.

„Matthias, sa oled hetkel purjus ja sa ei peaks Geirat ähvardama."

Matthias puhkes naerma. „Sa kaitsed teda?"

„Jah, sest sinu käitumine on üle igasuguse piiri! Sa võiksid vähemalt ema õnne nimel teha näo, et sulle läheb uus perekond korda!"

„Ma ei suuda uskuda, mida ma kuulma pean!"

Matthias haaras laua pealt uue õllepudeli ning vaatasime, kuidas ta majast välja tormas, lüües ukse enda järel pauguga kinni. Lasin välja suure pahvaku hingeõhku, mida ma olin ennist kinni hoidnud. Jälgisin kardinate pilust Matthiast, kes vihasel sammul majast eemaldus.

„Ära muretse, küll ta tagasi tuleb. See oli küll vale, aga tal oli lihtsalt vaja emotsioonid välja elada."

„Ma isegi mõistan seda. Meil kõigil on raske aeg."

Caspar müksas mind õrnalt. „Lähme teeme ühed šhotid? Hakkab ehk kergem."

Ma ei olnud küll suurem asi alkoholi jooja, kuid õhtu oli taas kord pingeliseks kiskunud ja tundsin, et vajasin midagi, mis mõtted eemale viiks. Šhottide tegemine kõlas täpselt sellisena, mis suudaks mind hetkeks unustama panna.