Jää Minuga

4

Matthias jõudis tagasi kell neli hommikul ning peole olime alles jäänud ainult mina ja Caspar. Enamus inimesi oli lahkunud kella kolme ajal, mõned isegi juba varem. Istusime Caspariga elutoa diivanil ja mul ei olnud aimugi, kui palju ma joonud olin, kuid ma olin kindlasti purjus ning mu pea käis ringi.

„Kus sa käisid?"uuris Caspar, kui Matthias üritas elutoast mööda hiilida.

„Pole sinu asi."

„Me olime mures,"ütlesin ma.

See vastas tõele. Helistasime Matthiasele mitu korda, kuid noormees ignoreeris meie kõnesid. Ta ilmselgelt ei tahtnud meiega rääkida, aga ta oleks võinud teada anda, et temaga on kõik korras. Hakkasime juba Caspariga kahetsema, et olime Matthiasel minna lasknud, sest tema oli meist kolmest kõige rohkem joonud ja me ei tahtnud, et õhtu Matthiase jaoks lõppeb halvasti. 

Matthias turtsatas. „Sina ja mures?"

„Sa ei meeldi mulle, aga see ei tähenda, et ma muretseda ei võiks,"sõnasin ma, püüdes diivanilt püsti tõusta.

Mu pea käis ringi joodud alkoholist ja ma koperdasin vaiba taha, kuid minu üllatuseks püüdis Matthias mu kinni, hoides mind enda embuses. Jäime üürikeseks hetkeks teineteisele silma vaatama, kuid pöörasin kähku pea kõrvale, vaadates hoopis Caspari poole.

„Ma arvan, et sa peaksid voodisse minema, Geira,"sõnas Caspar, vaadates mind murelikult. 

„Minuga on kõik korras,"kinnitasin ma, vaadates poistele otsa. „Ma tahan lihtsalt klaasikese vett juua."

„Istu sina diivanile tagasi ja ma toon sulle vett,"sõnas Caspar, minnes kööki.

Matthias viis mu diivanile istuma, asetades ühe mu silmile tükkivatest juuksesalkudest kõrva taha. Meie pilgud kohtusid taas, kuid seekord ei pööranud ma temalt silmi ära, vaid jäin teda pikemalt silmitsema. Lõpuks oli Matthias see, kes meie silmsideme lõhkus, köhatades pisut.

„Ma arvan ka, et sa peaksid magama minema. Sa oled omadega päris sassis."

Raputasin pead. „Ma ei taha magama minna."

Matthias muigas. „Seda ütlevad nad kõik."

Caspar saabus veeklaasiga, mille ma koheselt tühjaks jõin. Vesi tegi olemise paremaks, kuid pidin tõdema, et väsimus hakkas peale kippuma.

„Matthias, kuhu sõrmus kadunud on?"küsis Caspar, vaadates poisi sõrmi.

Matthias tõstis pilgu, vaadates oma sõrmi ja sattus paanikasse, kui ta oli aru saanud, et mainitud sõrmust sõrmes ei olnud. Poiss kargas diivanilt püsti, hakates meeleheitlikult elutuba läbi otsima.

„Mis toimub? Mis sõrmusest juttu on?"küsisin ma, olles segaduses. 

Matthias otsis sõrmust iga diivani padja alt ja otsis elutoas läbi kõik kohad, kuhu võiks üks sõrmus kaduda. Caspar liitus venna otsingutega, samal ajal ootasin mina endiselt vastust.

„See on väga tähtis sõrmus. Perekonna reliikvia. Selle sõrmuse andis meile isa, enne kui ta..."Caspar peatus, sest Matthias saatis venna poole hoiatava pilgu. „Mu jutu point on see, et tegemist on tähtsa sõrmusega ja me kumbki ei taha, et see kaduma läheks."

„Ma aitan teil otsida,"sõnasin ma, ajades end ettevaatlikult diivanilt püsti.

Mul ei olnud aimugi, milline sõrmus välja näeb, kuid ma nägin Matthiase näos paanikat, kui ta elutoas otsingut lõpetas. Otsisime läbi ka mõlemad vannitoad, poiste toad ja ka minu toa, kuigi ma teadsin, et seal ei saaks see kindlasti olla.

„Kurat küll, kui ma seda ei leia, siis..."

Sõrmus pidi poistele väga oluline olema, sest mõlema nägudest võis välja lugeda hirmu. Suundusin kööki, et endale taas klaasike vett võtta, kui märkasin söögilaua all sõrmust. Korjasin sõrmuse üles, minnes tagasi elutuppa, mida poisid juba teist korda läbi otsisid.

„Poisid, kas te mõtlete seda sõrmust?"küsisin ma, näidates neile sõrmust.

Matthias ohkas. „Geira, ausalt, sa oled elupäästja. Kust sa selle leidsid?"

„See oli köögi laua all."

„Tõesti, aitäh sulle. See sõrmus tähendab meile väga palju,"tänas Matthias, pöördudes Caspari poole. „Ma arvan, et sina peaksid hoopis seda sõrmust kandma. Sa hoiaksid seda paremini kui mina."

„Oled sa kindel?"küsis Caspar, võttes kahtlevalt sõrmust vastu.

„Jah, see sõrmus on meile mõlemale ja mina oma hajameelsuses suudaksin selle päriselt ka ära kaotada."

Caspar naeratas, asetades sõrmuse endale sõrme. „Lõpp hea, kõik hea."

Naeratasin, kuid tundsin äkitselt, kuidas mu pea taas ringi käima hakkas ning viimasel hetkel haarasin seinast kinni. Caspar tuli mu kõrvale, asetades mu käe enda kaela taha.

„Ma arvan, et sinul oleks ka aega voodisse minna."

„Tundub, et ma pean seekord sinuga nõustuma."

Soovisime teineteisele head ööd ja kohe, kui mu pea oli patja puudutanud, ma uinusin.