Jää Minuga

1

Heitsin pilgu aknast välja, vaadates mööda vuhavaid puid. Libistasin oma sõrmi mööda aknal voolavaid vihmapiisku, mõeldes, milline põrgulik elu mind isa uue naise ja tema kahe pojaga ees ootab. Ma ei tahtnud sellele mõelda, kuidas ma olin jätnud selja taha oma vana elu ja sukeldusin nüüd tundmatusse. Ma ei salanud fakti, et vihkasin isa uut naist.

„Geira, tee nüüd natuke rõõmsam nägu pähe,"palus isa, naeratades mulle.

„Mille üle mul rõõmustada on?"

„Sa kohtud kohe oma uue perega. Astridil on kaks poega: Caspar ja Matthias. Ma usun, et te hakkate suurepäraselt läbi saama."

„Minu ainus pere olite sina ja ema. Ema ei ole enam ja nendest ei saa minu uut peret."

Isa ohkas. „Ma tean, et sa pole sellest kõigest vaimustuses, aga ma... ma pean edasi liikuma. Ma armastan endiselt su ema väga ja ta jääb mulle alati kalliks. Kas sa ootasid, et ma jään igavesti üksikuks?"

Panin käed rinnal risti, lugedes teema lõpetatuks. Ema surmast oli möödas aasta ning kui isa teatas ühel päeval ärireisilt koju saabudes, et ta on leidnud endale kellegi teise, ei osanud ma seda oodata. Astrid Lloyd, naine, kelle südame isa oli võitnud, oli kuulus kokk ja ta omas vähemalt viite restorani. Isa kohtus Astridiga hotellis, kuhu too oli sõprade ja poegadega puhkama tulnud. Isa sõnul oli tegu armumisega esimesest silmapilgust, kuid minul ei olnud selle kohtumise üle sugugi hea meel. Isa soovis alustada uut elu, kuid ta ei mõelnud sellele, et minu vana elu jääb selja taha.

Mõte uuest keskkonnast tekitas minus ärevust. Ma olin endale loonud elu, kus mul oli sõbrad ja mõte, et pean leidma enda kõrvale uued inimesed, pani mul sisemuse keerama. Ma olin üheksateist aastane ja oleksin võinud vabalt otsustada oma elu eest, kuid raha ega tööd mul ei olnud. Mul ei jäänud mitte midagi muud üle, kui isaga uude keskkonda kolida.

„Geira, luba mulle, et sa oled vähemalt viisakas. Ma saan aru, et sa neid vihkad, aga jää viisakaks."

„Millal olen mina ebaviisakas olnud?"

Isa kehitas õlgu. Meie ees avanesid väravad ning peatusime suure, kahekordse valge maja ees. Trepil ootas meid Astrid, nägu naerul. Märkasin Astridi kõrval seismas minu vanust noormeest, kes naeratas mulle suunurgast, kui ma autost väljusin. Isa jutu järgi pidi vendasid olema kaks, kuid vanemat venda ei märganud ma kuskil. Ilmselt ei olnud ka minu uus kasuvend olukorraga harjunud, sest ta jälgis kohmetunult, kuidas isa Astridi kallistas.

„Geira, palun saa tuttavaks,"lausus naine naeratades, kui ta oli isast eemale tõmbunud. „Minu poeg Caspar."

Mul puudus absoluutne huvi oma uue perekonna vastu, kuid mulle meenus isa palve olla viisakas, seega ulatasin poisile käe, mille noormees vastu võttis. Tundsin, et ka tema ei olnud uue olukorraga leppinud, heites oma ema poole pilgu, kes poisile noogutas.

Maja, kus Astrid oma perekonnaga elas ja mida mul oli veel kummaline koduks nimetada, oli üüratult suur. Meie kodu oli olnud pisike, aga hubane, kuid Astridi maja oli suur ning kahekorruseline. Võtsime isaga autost kohvrid kaasa ning sisenesime Astridi järel majja. Naise kodu oli sisustatud lihtsalt, kuid maitsekalt.

„Geira, soovid sa oma tuba näha?"küsis naine. Noogutasin.

Minu üllatuseks võttis Caspar minu kohvrid enda kätte, tehes mul trepist liikumise lihtsamaks. Naine avas koridori lõpus oleva ukse, lastes minul esimesena siseneda. Esimene asi, mida ma märkasin, oli õrn ja imeline lavendli lõhn, mis tuli meieglaua pealt olevast küünlast. Teiseks märkasin suurt raamaturiiulit ning raamatuid, mis isa oli lasknud kodust siia toimetada. Raamaturiiuli kõrval oli nurgake mõnusa pehme tooli ja väikese kohvilauaga. Raamaturiiuli kõrval oli kõige suurem voodi, mida ma näinud olin koos suure padjakuhjaga. Ma ei tahtnud seda tunnistada, kuid ma olin totaalselt oma tuppa armunud. Eriti võimsasse raamaturiiulisse, kuhu mahtus veel nii palju raamatuid.

„Kuidas sulle meeldib?"uuris Astrid ettevaatlikult. „Su isa mainis, et sa armastad lugeda ja ma lootsin, et sulle meeldiks oma väike lugemisnurgake."

„See on imeline,"laususin ma naeratades. „Aitäh, Astrid."

Naine naeratas. „Mul on hea meel, et sulle meeldib."

Astrid ja Caspar jätsid meid hetkeks kahekesi, väljudes toast. Istusin lugemisnurgakesel olevale toolile, jäädes riiuleid vaatama. Toas ringi vaadates sain aru, et naine oli tõesti püüdnud teha kõik, et minul oleks uues kodus mugav.

„Astrid väga pingutas sinu toaga,"sõnas isa, istudes voodile minu vastu.

Noogutasin. „Ma näen seda ja ma olen tõesti tänulik, aga see ei tähenda, et ta mulle veel meeldiks."

„Ma saan aru, et selle kõigega kohanemiseks läheb aega, aga ma usun, et sulle hakkab siin meeldima,"arvas isa. „Meil mõlemal on uut keskkonda vaja."

„Mida iganes,"vastasin õlgu kehitades.

„Hea küll, ma jätan su lahti pakkima."

Panin taas käed rinnale risti, andes märku, et vestlus on lõppenud. Isa ohkas ning peatus, enne, kui toast lahkus.

„Muide, täna õhtul on meie esimene õhtusöök ühise perena. Astrid viib meid uhkesse restorani sööma, nii et ma palun sul midagi ilusat õhtul selga panna."

Isa meeleheaks ma noogutasin, kuid olles üksi jäänud, pööritasin silmi. Esimene õhtusöök ühise perena. Jah, ma nägin, et naine oli vaeva näinud minu toa sisustamisega, kuid see oli kõigest tuba. Astridist ei saa kunagi minu ema. Tõusin toolilt püsti, avades ühe oma kohvritest. Riiete alt leidsin pildi emast, mille ma olin kodunt kaasa võtnud.

„Ma igatsen sind nii väga, ema,"sosistasin ma.

Asetasin pildi kohvilauale, soovides, et ema endiselt meiega oleks. Miks pidi lahkuma minu elust inimene, keda ma kõige rohkem armastasin?