Jää Minuga

14

Esimene töönädal oli läinud nii kiiresti, et mul ei olnud aegagi kõigele mõelda. Töötasin õhtuses vahetuses, 7-10, sest sel ajal kellaajal oli restoranis kõige rohkem kliente. Mis puutub Casparisse, siis peale meie suudlust pole ma teda eriti näinud. Mõni päev nägin teda vilksamisi kas majast lahkumas või tulemas, kuid sel juhul lipsas ta alati nii kiiresti oma tuppa, et ma ei jõudnud temaga rääkida. Tema oli see, kes suudles mind esimesena, kinnitades, et oli suudlust nii kaua oodanud ja nüüd on tema ka see, kes mind väldib. Tahtsin Caspariga rääkida, kuid ma isegi ei teadnud, mida talle öelda. Kõik oli nii pagana keeruliseks muutunud.

Kell lõi kümme ja ma koristasin restoranis viimaseid laudu. Matthias oli mulle siiani igal õhtul järele tulnud, sest Astridil läheb alati natuke kauem ja Matthias ei tahtnud kuuldagi midagi sellest, et ma üksi koju tulen. Täna läks aga Matthiasel kauem, sest ta oli lubanud ühel sõbral teda autoremondiga aidata ja ta lubas sõnumi saata. Vahetasin tööriided koduste riiete vastu ja vaatasin telefoni, kus ei olnud ühtegi sõnumit Matthiaselt. Otsustasin restorani ees natuke oodata, ehk poiss siiski jõuab.

„Geira, ootad sa kedagi?"küsis Robert, kes oli samuti õhtusest vahetusest koju minemas.

„Ma ei teagi. Matthias, Astridi poeg, lubas mulle järele tulla, aga..."

„Ma võiksin su ära visata, kui sa soovid,"pakkus Robert. „Mu auto on töötajate parklas."

„Hea küll, paistab, et Matthias ei jõua täna."

Just siis, kui järgnesin Robertile töötajate parklasse, keeras restorani ette tuttav auto. Autost väljus Matthias, jäädes minu ja Roberti vahele seisma.

„Oh, Matthias..."sõnasin ma. Noormees asetas käed rinnale risti, vaadates mulle tõsise ilmega otsa.

„Mis sul arus on? Ma ütlesin, et sa ei tohi ühegi võõraga kaasa minna."

„Just nimelt võõraga! Kuule, sa ju tunned Robertit. Ta on su ema restoranis aastaid töötanud."

„See ei loe absoluutselt! Oled sa juba unustanud, mis esmaspäeval juhtus?"

„Matthias, sa oled ilmaaegu pahane."

„Ei, ei ole Geira!"

Ohkasin ja pöördusin Roberti poole. „Anna andeks, Robert. Matthias on lihtsalt... kaitsev."

„Sellest pole midagi."

Matthias lükkas mu enda selja taha, jäädes Robertile ähvardavalt otsa vaatama. „Hoia Geirast heaga eemale, kuuled?"

„Hea küll, Matthias! Rahu, ma pole Geirat puudutanudki."

Mul ei olnud aimugi, mida Robert sellest stseenist arvas. Matthias haaras mul käsivarrest ja ma jõudsin veel Robertile vabandussõnad pomiseda, enne kui ta mind auto poole tiris. Tahtsin Matthiasele veel midagi tema käitumise kohta öelda, kuid ta vaatas mulle karmilt otsa, nõksatades peaga auto poole. Istusin autosse, mõistmata, mis Matthiasel viga oli. Kui noormees oli mu kõrvale istunud, vajutas Matthias gaasi põhja ja sõitis kohalt minema kiirusel, mis mu peaaegu hingetuks võttis.

„Matthias, kas sa võiksid kiirust vähendada? Sa sõidad nagu hullumeelne."

Matthias heitis korra pilgu minu suunas ja võttis kiirust vähemaks, kuid ta oli endiselt pinges. Kas ta oli tõesti vihane selle peale, et ma oleksin Robertiga kaasa läinud? Ma ei mõistnud Matthiast mitte sugugi.

„Räägi minuga,"palusin ma. „Kas sa oled tõesti vihane selle peale, et ma oleksin Robertiga kaasa läinud?"

„Anna andeks, et mul täna kauem läks. Ma ei jõudnud sulle sõnumit saata,"vabandas Matthias, ignoreerides mu küsimust.

„Vabandus vastu võetud, aga sa oled täiesti ilma põhjuseta vihane. Mõnikord ma ei saa sinust tõesti aru, Matthias. Sa ajad mind nii kuradi segadusse."

Järsku keeras Matthias auto pimedale ja inimtühjale tänavale, jättes selle seisma. Noormees pööras end minu poole ja võttis mu näo oma käte vahele, asetades oma huuled minu omadele. Ma ei saanud sinna midagi parata, et ma suudlust Caspari omaga võrdlesin. Matthiase suudlus oli võimas ja jõuline, mitte õrn, nagu oli suudlus Caspariga. See suudlus oli tormiline ning ma oleksin justkui hüpnoosi all olnud, sest ma soovisin aina rohkem ja rohkem.

„Kas ma ajan sind ikka veel segadusse, Geira?"küsis Matthias, tõmbudes minust hetkeks eemale. „Mu tunded sinu suhtes peaksid nüüd päris selged olema."

Matthiasele midagi vastamata, ronisin kõrvalistmelt noormehe sülle, ühendades meie huuled taas. Matthiase huuled olid veelgi nõudlikumad kui enne ja mu keha läbisid külmavärinad, kui ta oma käed mu kleidi alla libistas ja mu reisi silitas. Mu süda tagus nii pööraselt, ma olin täiesti kindel, et ka Matthias kuulis seda.

„Fuck, ma tean, et me ei tohiks seda teha, aga ma ei suuda sinust eemale hoida,"pomises Matthias.

„Palun, ära ütle rohkem mitte ühtegi sõna,"sosistasin ma. „Ma vajan sind, Matthias."

Liikusin suudlustega noormehe kaelani, kuid äkitselt lükkas Matthias mu eemale. Matthias asetas pea oma käte vahele, ohates sügavalt.

„Matthias, miks..."

Matthias vaatas mulle otsa, silmades kurbus. „Ma tahan sind nii väga, Geira, aga see ei ole õige. Jumal küll, sa peaksid mulle kasuõe eest olema. Anna andeks, et ma end kontrollida ei suutnud."

Sisimas ma teadsin, et tal oli õigus, kuid ma olin ikkagi haiget saanud ja pettunud. Alles hetk tagasi ta suudles mind, öeldes mulle, kui väga ta mind tahtis, kuid nüüd lükkas mu eemale? Ronisin tagasi kõrvalistmele ja pöörasin näo akna suunas, et mitte Matthiasele näidata, kuidas tema eemale tõrjumine mulle mõjunud oli.

„Geira, palun, vaata mulle otsa..."

„Sõidame lihtsalt koju, palun,"sosistasin ma. „Unustame ära, et üldse midagi juhtus."

Matthias tõi kuuldavale vandesõna, kuid käivitas mootori ja võttis suuna kodu poole. Varasemast kogemusest teadsin, et unustamine ei ole tegelikult nii lihtne, ükskõik, kui palju ma ka püüdsin.