Jää Minuga

12

„Ausalt, Geira! Ma luban, et see ei ole nii õudne,"lausus Caspar, otsides Netlixist filmi.

„Ma ei ole väga õudukate sõber,"vastasin ma, süües kausist popkorni.

„Kuule, sa sööd meie popkorni ära, enne kui film peale hakkab!"hüüatas Caspar, krabades mu sülest popkorni kausi.

Keerasin poisile selja, teeseldes solvumist, mille peale Caspar ainult vaikselt naeris. Astrid oli kutsutud isaga kellegi sünnipäevale ning Matthias oli läinud sõbra poole, mis tähendas, et maja oli minu ja Caspari päralt. Filmiõhtu oli olnud Caspari idee, millega ma kohe kaasa läksin. Viimasel ajal oli juhtunud nii palju, et ma vajasin ühte rahulikku õhtut, kus ma sain lihtsalt olla. Pöörasin end tagasi Caspari poole, heites pilgu tema sinikale silma all, mis oli nüüdseks kollakaks tõmbunud. Haavad poisi kehal paranesid. Tasahilju, kuid siiski paranesid. Astrid oli ehmunud, kui oma poega sellises seisus nägi ja tahtis otsejoonelt politseisse minna, kuid Caspar suutis naise maha rahustada. Ma olin siiani šokis, et Caspar millekski selliseks võimelin oli.

„Oled sa valmis?"küsis Caspar, istudes popkorni kausiga mu kõrvale.

Raputasin pead. „Kui ma pärast õudukaid näen, siis süüdistan selles sind."

„Sa võid mulle kaissu tulla, kui liiga jubedaks läheb,"naeris Caspar.

Viskasin Casparit popkorniga. Püüdsin ennist noormeest mitu korda ümber veenda, et me võiks vaadata romantilist filmi, kuid Caspari sõna jäi peale. Poiss oli valinud filmiks „Annabelle". Tõmbasin jalad kõhu alla ja vaatasin Caspari poole, lootes, et ehk oli too ümber mõelnud, kuid ei.

Vaatasime vaikides filmi ja ma võpatasin iga kord, kui õudne oli. Caspar mu kõrval kihistas naerda, kuid ma ei lasknud sel end häirida. Caspar oli ennist elutoa akendele kardinad ette tõmmanud ning kustutanud tule, jättes ainsaks valgusallikaks küünla, mis elutoa seintele varje heitis. Fakt, et toas oli praktiliselt pime, ilmselt võimendas ka õuduka efekti. Järsku tõin kuuldavale kiljatuse, mille peale isegi Caspar võpatas.

„Minu pakkumine on endiselt jõus,"sosistas Caspar, kergitades samal ajal kulme.

„Milline pakkumine?"

„Ma pakkusin ennist, et sa võid mulle kaissu tulla, kui liiga õudne on."

„Ah, see pakkumine!"hüüatasin ma, teeseldes üllatust.

„Jah, see pakkumine,"vastas noormees muiates. 

„Tead, ma arvan, et võtan su pakkumise vastu."

Kutt naeratas, ajades käed laiali. Pugesin noormehe käte vahele ning panin pea ta rinnale. Caspar asetas käed mu piha ümber, pannes kogu mu keha särisema. Jäime üksteisele silma vaatama, naeratades teineteisele. Caspar asetas pöidla mu lõua alla, et mind endale veelgi lähemale tõmmata, suudeldes mind ootamatult.

Noormehe huuled olid siidpehmed ja ta suudles mind õrnalt, libistades oma käed mu pihale. Asetasin käed poisi kaela taha, suudeldes teda ahnelt vastu. Kogu mu keha läbisid naudinguvärinad, kui Caspar oma suudlust süvendas.  

„Caspar..."ohkasin ma.

Kumbki meist ei hoolinud enam filmist, mis taustal mängis. Luges vaid see, kui hästi meie huuled kokku sobisid. Endalegi üllatuseks istusin Casparile sülle, katkestama kordagi meie suudlust.

„Geira, sa ei tea, kui kaua ma olen soovinud seda teha,"pomises Caspar suudluse vahele. 

„Ära räägi rohkem, palun, lihtsalt... suudle mind."

Seda ei pidanud poisile kaks korda ütlema. Ta liikus suudlustega mu kaelale, leides üles mu tundlikku koha. Mitte miski polnud mind ette valmistanud selliseks filmiõhtuks. Minu peas kajas pisike hääleke, mis püüdis mind reaalsusesse tagasi tõmmata, öeldes mulle, et ma peaksin selle asja katki jätma. Ma ei tahtnud sugugi asja katki jätta. Vastupidi. Mind oli vallanud iha, mida ma pole juba ammu tundnud.

Caspar tõmbus minust hetkeks eemale, andes meile hingetõmbe pausi. Ta asetas ühe mu silme ette tükkivatest juuksesalkudest kõrva taha, naeratades mulle. Caspari põsed õhetasid ja ma pidin tunnistama, et ta nägi pagana hea välja. 

„Sa oled kogu aeg mu mõtetes ja ma ei suuda sind oma peast välja kiskuda,"tunnistas Caspar. „Enam ma ei tahagi sind oma peast välja saada."

Mul ei olnud aega Casparile vastata, sest juba järgmisel hetkel asetas ta oma huuled uuesti minu omadele. Me olime hetkes nii sees, et me ei kuulnudki, millal Matthias oli koju saabunud. Meid toodi reaalsusesse tagasi, kui Matthias elutoa tule põlema pani ja köhatas.

„Selline on teie filmiõhtu..."ütles Matthias, asetades käed puusadele. 

Olles teineteisest eemale tõmbunud, jõudis mulle reaalsus kohale. Ma suudlesin Casparit, kes peaks olema mulle kasuvenna eest, ja ma olin seda suudlust nautinud. Pagan küll. Me olime mõlemad pasas, eriti nüüd, mil olime Matthiasele vahele jäänud. 

Matthias oleks justkui soovinud veel midagi lisada, kuid ta surus oma suu kriipsuks kokku, suundudes ülakorrusele oma toa poole. Hüppasin diivanilt püsti ja sain ta kätte veel enne, kui ta oleks ukse mu nina all kinni löönud. 

„Matthias, palun, kas tänane võiks meie vahele jääda?"

„Parem oleks, et seda ei juhtu enam, sest järgmine kord ei vastuta ma oma tegude eest,"sisitas Matthias, hääles kuulda armukadedusnoote. 

Vaatasime teineteisega tõtt, kuid siis lõi Matthias vihaselt ukse kinni. Toetusin end hetkeks vastu ust ja sulgesin silmad, püüdes seedida kõike juhtunut.