Jää Minuga

6

Saabunud oli pühapäev, mis tähendas perekondlikku grilli koos Astridi vanematega. Poiste vanavanemad, Evelyn ja Samuel, olid avaldanud soovi tulla tutvuma uute perekonna liikmetega ning Astrid oli välja pakkunud, et võiksime korraldada pühapäevase grilli.

„Hans, kas sa käiksid poistega poes ja tooksid grilli? Ülejäänud asjad on kapis olemas,"palus Astrid, vaadates naeratades isa poole. „Me jääme Geiraga ettevalmistusi tegema, kui sulle sobib?"

Noogutasin. „Muidugi."

„Hea küll, me käime poistega poes,"nõustus isa, võttes Astridi käest poekoti.

„Mina ei tule kuskile,"teatas Matthias, tõusis diivanilt püsti ja läks oma tuppa, kuhu ta ennast lukustas.

Astrid ohkas, kuid ei öelnud sõnagi. Caspar tõusis aga diivanilt ja läks isaga kaasa. Olles Astridiga kahekesi jäänud, ootasin, mida ma täpselt tegema peaksin.

„Ma arvan, et me võiks kartulisalatist alustada. Mis sa arvad?"küsis naine. Kehitasin õlgu. 

Astrid ulatas mulle poti ja palus, et ma paneksin vee soolaga keema, mida ma ka tegin. Naine otsis välja ülejäänud asjad, mida kartulisalati tegemiseks vaja läheb.

„Kuidas sul poistega läheb? Caspar tundub sinu vatsu sõbralik olevat,"uuris Astrid, pannes kartulid potti keema.

Kehitasin õlgu. „Matthiasega on pisut raskem, aga Caspariga saame paremini läbi."

„Ma olen proovinud temaga rääkida, aga ta justkui ei kuula. Ma tean, et ka sinul on raske ja ma ei taha, et Matthias seda veelgi raskemaks teeks."

„Ma saan temaga hakkama,"kinnitasin ma. „Ära muretse."

„Kui Matthias muudab sinu elu siin raskemaks, siis räägi mulle palun."

Naeratasin naisele. „Kõik on hästi. Sa ei pea muretsema."

Astrid ohkas. „Ma tean, et ma ei saa kunagi sulle ema asendada, aga ma loodan, et sa õpid mind usaldama. Mul on kahju, mis su emaga juhtus."

Noogutasin. Ma ei tahtnud Astridiga emast rääkida, kuid kaastunde avaldamine oli temast kena. Oleksin tahtnud uurida, mis juhtus Astridi abikaasaga ehk poiste isaga, kuid ma ei tahtnud olla kuidagi pealetükkiv ja võibolla ei tahtnud ka tema minuga sellest rääkida. Kui ma ühel hetkel poiste usalduse võidan, siis räägivad nad ehk ise.

Matthias saabus kööki, võttes külmkapist õlle, mille ta kohe avas. Astrid vaatas sellele kõigele halvakspanuga.

„Matthias, sa ei hakka ometi hommikul õlut jooma,"sõnas naine pahuralt.

Poiss kehitas õlgu. „Ma olen täiskasvanud inimene, kahekümne kahe aastane ja teen, mis tahan."

„Sinu vanavanemad tulevad külla, Matthias, ja sul on õllelõhnad juures."

„Jäta mind rahule."

„Lisaks õllehaisule on su juures ka kanepihaisu tunda."

Matthias ohkas. „See pole sinu asi. Sina tegid vale valiku, kui tõid nemad siia majja. Mida isa selle peale ütleks?"

Matthias pani käed rinnal risti, vaadates meile mõlemale otsa. Mul hakkas Astridist isegi pisut kahju, nähes lootusetust tema silmades. 

„Sinu isa sooviks, et ma oleksin uuesti õnnelik."

„Palun, ära aja mulle paska!"turtsatas Matthias. 

Matthias lahkus naerdes köögist, jättes meid taas kahekesi. Vaatasin naise poole, kes hetkeks köögilaua taha istus, et end koguda. Ka minule ei meeldinud olukord, kus mul on uus pere, kuid nägin, et Astrid oli Matthiase sõnadest löödud ja haavatud. Istusin naise kõrvale, püüdes teda kuidagi lohutada, kuid ma ei teadnud, kuidas.

„Matthias on lihtsalt... stressis,"püüdis naine endale öelda, vaadates hetkeks minu poole.

„Jah, ma usun, et tuleb aeg, kus ta leebub ja näeb, et sa oled mu isaga õnnelik,"sõnasin ma, naeratades naisele. 

Astrid noogutas ning tõusis püsti, et toimetustega jätkata. Mõne aja pärast saabusid poekäigult ka isa ja Caspar, kes läksid õue grillima. Tundus, et Caspar püüdis isaga tutvuda ja vastupidi. Astrid naeratas, vaadates isa ja Casparit, kuid ma nägin, et ta mõtles endiselt ka Matthiase peale.  Saime üsna ruttu kartulisalati valmis ning Astrid asetas selle külmkappi, otsides välja magustoidu jaoks vajalikud toiduained.

Jõudsime toitudega valmis täpselt kella kaheks, kui Astridi vanemad Evelyn ja Samuel olid kohale saabunud. Tegemist oli kuuekümnendates oleva paariga, kes meid koheselt omaks võtsid. Evelyn haaras mu kallistusse, justkui oleks tegu tema enda lapselapsega. Samuel embas mind samuti, ulatades seejärel isale käe.

„Istuge, palun,"palus Astrid, vaadates tühja kohta, mis oli mõeldud Matthiasele.

„Kus on Matthias?"küsis Evelyn, heites pilgu samuti tühjale kohale.

„Küll ta tuleb,"sõnas naine, hääl pisut ebakindel. 

Mind üllatas, kui ruttu võtsid Evelyn ja Samuel meid omaks. Justkui me oleksime oma pereliikmed. Kui Matthias terve päeva vältel välja ei ilmunud, hakkas Evelyn Astridilt uurima, mis toimub. Lõpuks naine tunnistas, et meie saabumisest saadik on Matthias olnud väga kinnine, näidates meie vastu üles ainult vihkamist.

„Ma lähen räägin Matthiasega,"sõnas Evelyn, tõustes laua tagant püsti.

Astrid raputas pead. „Sellest ei ole kasu, ema."

„Ma proovin, Astrid."

Astrid ohkas, rüübates lonksu oma morsist. Evelyn patsutas tütart õlale, kinnitades, et kõik läheb hästi. 

„Aeg oleks vist kook välja tuua..."pomises Astrid, hakates laua tagant tõusma, kuid ma takistasin naist, nähes kui häiritud ta praegusest olukorrast oli.

„Ma lähen toon ise. Sina istu ja puhka."

Isa naeratas. „Aitäh sulle, Geira."

Naeratasin, minnes kööki, kuid peatusin, kui kuulsin ülevalt kostvat vestlust. Lähenesin vaikselt Matthiase toale, teades, et ei olnud ilus teiste vestlust pealt kuulata ja nüüd olin mina see, kes Matthiase privaatsust rikkus, kuid ma pidin teadma, mida Matthias asjast arvas. Kas ta tõesti vihkas mind nii palju kui ta välja näitas?

„Matthias, sa ei peaks oma ema vastu nii karm olema. Sinu isa sooviks samuti, et su ema uuesti õnnelik oleks."

„Kas ema saatis su siia minuga rääkima?"

Evelyn naeris. „Ei, ma tulin ise. Ma näen, kui löödud mu tütar praeguses olukorras on ja ma lootsin, et mina kui sinu vanaema, suudan sind ümber veenda."

„Ei, ma vihkan neid mõlemaid ja ema ka, et ta nad siia tõi."

„Kullakene, su ema on Hansuga väga õnnelik. Ma tean, et su isa surmast on aasta möödas ning uue perekonna tulek ehmatas sind, aga Astrid on õnnelik. Kas sa tahaksid, et su ema oleks elu aeg õnnetu ja leinaks isa?"

Nii et poiste isa oli surnud nagu minu emagi? Matthias ohkas raskelt, ilmselt kaaludes Evelyni sõnu, mis teda raskelt tabasid. Jah, ka mina vihkasin mõtet uuest perekonnast, kuid lõppude lõpuks ma ei tahtnud, et isa oleks õnnetu. Ma soovisin, et isa oleks õnnelik ja kui selleks naiseks on Astrid, siis tuli mul sellega leppida. Ema ei too enam miski tagasi. 

„Ma tean, et seda on raske omaks võtta ja küllap seda sama tunneb ka Geira. Sa ei peagi neid lõplikult omaks võtma, aga ära vihka neid. Geira tundub mulle nagu tore ja mõistlik tüdruk. Te võiksite ka läbi saada kui sa teda tundma õpiksid. Sama käib Hansu kohta."

„Hea küll, ma mõtlen su sõnade peale, vanaema."

Tundus, et vestlus hakkas läbi saama ja läksin tagasi kööki, kus ma otsisin välja koogi ja taldrikud. Evelyni sõnad olid Matthiasele hästi mõjunud, sest kümme minutit hiljem liitus ka tema seltskonnaga. Astridi nägu lõi koheselt särama, kui Matthias oma kohale istus, püsides seal senikaua kuni Evelyn ja Samuel lahkunud oli.