Jää Minuga

10

Ärkasin mõned minutid hiljem külmal vannitoa põrandal, saamata esialgu aru, mis üldse juhtunud oli. Vaatasin otsa Casparile, kelle jalge vahel ma istusin ja Matthiasele, kes külma rätikut mu otsa ees hoidis. Mõlemad vaatasid mind murelikult ning mulle hakkas vaikselt meenuma, et ma olin pildi tasku visanud.

„Mis toimub?"küsisin ma vaikselt.

„Kuidas sa end tunned?"uuris Matthias, tegemata välja minu küsimusest.

„Normaalselt... Vist. Natuke uimane on."

Caspar ohkas. „Püüa meenutada, kas Oscar tõi sulle juua."

Hoolimata uimasest olekust püüdsin meenutada, mis viimastel tundidel juhtunud oli. Mulle meenusid mälupildid, kus ma olin tõesti palunud Oscaril endale juua tuua, usaldades noormeest pimesi. Vaatasin poistele ehmunult otsa, saades aru, mis võis olla juhtunud.

„Me arvame, et Oscar võis sulle joogi sisse midagi panna,"sõnas Caspar. „Tema mainet arvestades ma ei imesta, kui ta seda tegi."

„Raisk, ma lähen löön ta kohe maha!"hüüatas Matthias, pannes meid mõlemaid võpatama.

Matthias tõusis püsti ja oli valmis Oscarit maha lööma minema, kuid ma haarasin poisil käsivarrest, tõmmates teda tagasi. Kutt peatus, jäädes mulle silma vaatama.

„Matthias, palun, tema löömine ei aita,"ütlesin ma, laskmata noormehe käest lahti. „Ma olin ise ka loll, kui teda pimesi usaldasin."

Matthias istus tagasi vannitoa põrandale, püüdes maha rahuneda. Tõusin vaikselt püsti, et kraanist külma vett juua, tundes, kuidas peapööritus vaikselt taanduma hakkas. Mu keha läbisid aega-ajalt külmavärinad, kuid lootsin, et ehk oli hullem üle läinud.

„Ma oleksin ise ka pidanud sulle Oscari mainest rääkima, mitte lihtsalt sind hoiatama. See on minu süü,"ütles Matthias ohates.

„Kuulge, me peaksime olema õnnelikud, et asi niigi lõppes,"sekkus Caspar. „Geira jaoks oleks võinud õhtu halvemini lõppeda."

Noogutasin. Istusin Matthiase kõrvale maha ning mulle hakkas alles nüüd olukorra tõsidus kohale jõudma. Mulle manustati korgijooki ja kui ma poleks olnud koos Matthiase ja Caspariga, oleks võinud mu õhtu tõesti kurvalt lõppeda. Väristasin õlgu, visates enda peast kohutavad mälupildid sellest, mis oleks võinud juhtuda.

„Me peaksime su koju toimetama nii, et keegi teada ei saa,"lausus Matthias, „Anna andeks, aga sa ei näe hetkel kõige parem välja ja kui me vahele jääme, siis ema või Hans hakkavad küsimusi esitama."

„Jah, sul on õigus. Ma ei taha isale midagi seletama hakata."

„Keegi teab mõnda kainet autojuhti?"küsis Matthias, jäädes vennale otsa vaatama.

„Võibolla isegi tean."

Caspar otsis teksapükste taskust telefoni välja, valides kellegi numbri. Telefon kutsus tükk aega, kuid lõpuks võeti kõne vastu. Selgus, et Caspari sõber Alex oli õnneks kodus, valmis meile kohe järele sõitma. Võib öelda, et meil vedas, sest koju jõudes oli maja pime, mis tähendas, et isa ja Astrid magasid. Tänasime Alexit, kes oli nõus meile kell kaks öösel järgi tulema ning koperdasin autost välja, Caspar ja Matthias mind toetamas.

„Kuidas sul enesetunne on? Paha ei ole enam?"küsis Caspar vaikselt.

„Süda natuke läigib, aga hullem on möödas."

Matthias otsis taskust võtmed, püüdes ust nii vaikselt avada kui võimalik. Me ei pannud isegi tuld põlema, kui üles koperdasime, kartes niimoodi isa ja Astridi äratada. Mitte kellelgi meist kolmest ei olnud tahtmist seletada, miks ma nii halb välja nägin. Pehme voodis võttis mu enda kaissu, pannes hetkeks unustama kõik mu mured.

„Geira, äkki peaks kumbki meist sinuga jääma?"arvas Caspar. „Juhul, kui sul halb hakkab."

„See ei ole vajalik, ausalt."protesteerisin ma, vaadates poistele otsa. „Enam ei saa hullemaks minna."

„Korgijoogi mõjub võib veel pikalt kesta, Geira. Caspari idee ei ole üldse paha,"ütles Matthias, istudes mu voodiäärele.

„Matthias, sina võid jääda. Sa oled ennegi öö Geira kaisus veetnud,"täheldas Caspar, hääles kõlamas pisut armukadedust.

Ei, see ei saanud kindlasti armukadedus olla...

„Ma lihtsalt... lohutasin Geirat,"vastas Matthias, „Ma ei tea, miks ma sulle üldse aru andma pean."

„Ma arvan, et ma saan ise hakkama,"sekkusin ma, enne, kui poiste vahel ütluseks võis minna, „Ma ei usu, et enam hullemaks läheb."

Caspar ja Matthias olid mu nõus lõpuks üksi jätma, rõhutades, et isegi kui mul peaks öö jooksul olukord halvemaks minema, kutsuksin ma nad kohale. Lubasin, et teen seda ning soovisime teineteisele head ööd.

Tükk aega ei saanud ma und, sest mu peas kõlas Caspari armukade noot ning silme ees keerlesid pildid sellest, kui õnnetult oleks võinud tänane öö lõppeda...