Jää Minuga

7

Lloydide järvemajake asus linnast väljas, imeilusas ja vaikses kohas. Astrid oli teinud ettepaneku sõita järvemajja, et rohkem perekondlikult aega veeta ning kõik olid pakkumisega nõus. Meie kõigi üllatuseks oli nõus ka Matthias, kes ei vaielnud grammigi vastu. Lihtsalt pakkis asjad ja sõitis meiega kaasa. Ilmselt oli vestlus vanaemaga poissi mõtlema pannud. 

„Siin on nii ilus,"ütlesin ma, imetledes järvemajakese ümbrust, kui nelja tunni pärast järvemajakesse saabusime.

„Me armusime sellesse kohta kohe, kui me selle Charliega ostsime,"jutustas Astrid, vaadates naeratades järvemajakest.

Matthias tormas meist mööda, spordikott õlal, oodates, et Astrid majakese ukse avaks. Majake nägi seest samuti armas ja hubane välja, tekitades kohe koduse tunde. Sain aru, miks Astrid ja Charlie sellesse kohta armusid. Siin oli hubane, kodune ja mis kõige tähtsam, vaikne. Heitsin pilgu aknast välja järvele, märgates järve kohale saabunud tumedaid pilvi. Tänaseks lubas äikest ja müristamist koos vihmaga, mis mulle sugugi meelt mööda polnud.

„Geira, võta sina endale külaliste tuba,"pakkus Astrid ning ma noogutasin. 

Caspar juhatas mind väiksesse, kuid armsasse külalistetuppa, mis jäi Matthiase toa kõrvale. Matthias ei olnud saabumisest saati mitte ühtegi sõna öelnud ja ma nägin, et parema meelega viibiks ta mujal kui meiega perekondlikul väljasõidul, kuid ma nägin, et ta püüab parem olla. Tänasin Casparit, kes oli mulle toa kätte näidanud ja oma tuppa läks. Jäime hetkeks Matthiasega kahekesi, vaadates teineteisele silma. 

„Miks sa täna meiega kaasa tulid?"uurisin ma poisilt. „Mis sind meelt muutma pani?"

„Ma mõtlesin, et püüan sinu ja Hansuga suhelda. Kumbki teist ei meeldi mulle, aga ma proovin. Ema pärast. Ma ei taha, et ta õnnetu oleks."

Naeratasin. „See on sinust kena."

Ma ei teadnud, kas avaldada poisile kaastunnet isa surma puhul või oli selleks liiga vara. Ta kindlasti küsiks, kust ma teada sain ja ma ei taha, et ta teaks, et ma tema privaatsust rikkusin, kuulates pealt vanaemaga aset leidnud vestlust. Jätsin selle seekord mainimata.

„Matthias, lähme toome puid? Hans paneb grilli sooja ja me teeme süüa."

Matthias läks vennaga kaasa, jättes mu üksi. Istusin voodile, vaadates esimesi vihmapiisku, mis aknale langesid. Ema surmast oli möödas aasta, kuid igatsus tema järele ei olnud kuhugi kadunud. Vastupidi. Pigem oli see süvenenud, eriti nüüd, kus isa oli kohanud Astridit. Küllap tundis ka Matthias oma isast puudust ja vihkas mõtet, et keegi tema asemele tuli. Ma teadsin, mida ta tundis ja läbi elas. Ka mina ei sallinud mõtet, et keegi tuleb minu ema asemele, kuigi tunnistasin, et mu viha Astridi suhtes oli jahtunud, kuna ma nägin, et ka temal oli raske, sest üks tema poegadest ei aktsepteerinud uut perekonda. Ma ei tahtnud olukorda naisele veelgi raskemaks teha, seega püüdsin kõigega lihtsalt leplik olla.

Jätsin spordikoti põrandale ning läksin alla tagasi, küsides ega Astridil söögitegemise juures abi pole vaja. Märkasin, et poistel ja isal oli õues raskusi grilli põlema saamisega, sest õues oli lisaks vihmale tõusnud ka tugev tuul.

„Ma arvan, et ma saan hetkel hakkama,"ütles Astrid naeratades. „Tundub, et täna jääb grillimine ära."

„Õnneks on meil ahi."

Naine noogutas. „Seda küll."

Jäin kohmetunult kööki seisma, heites paar pilku toimetavale naisele. Mulle meenus Astridi tööpakkumine teenindajana tema restoranis, mille ma olin otsustanud vastu võtta. Mul ei olnud aimugi, mida ma sooviksin ülikoolis õppida ja olin otsustanud võtta vaheaasta ning tööle asumine tundus hea mõttena.

„Astrid, ma otsustasin su tööpakkumise vastu võtta."

Astrid naeratas. „Väga tore! Me võime esmaspäeval kohe töölepingu allkirjastada."

„Mulle sobib."

Naine naeratas, jätkates toimetustega köögis. Hoolimata vihmast ja tõusnud tuulest, jalutasin paadisillale ja istusin maha, jälgides imelist loodust enda ümber. Ühel hetkel liitus minuga ka Caspar, kes mu kõrvale istus. Koos istusime vaikuses, nautides looduse ilu.

„Ma olen alati seda kohta armastanud. See oli minu ja isa lemmik koht,"jutustas Caspar, ohates vaikselt.

„Pean tunnistama, et ka mina olen sellest kohast võlutud."

„Meie isa suri. Tal oli ajukasvaja,"ütles Caspar, tasandades häält.

„Mul on nii kahju, Caspar."        

Asetasin oma käe ettevaatlikult Caspari omale, mille peale noormees naeratas. Tundus, et Caspar ei näidanud välja, kui palju isa surm talle haiget tegi, peites leina ja valu naeratuse taha. Matthias aga suunas oma leina ja valu vihasse ning põlgusesse, mida ta meie vastu oli üles näidanud. Kumbki tuli oma leinaga erinevalt toime.

„Ma otsustasin sulle rääkida, sest ma tean, et sa mõistad. Ma kuulsin kogemata pealt, kui ema ja Hans sinu ema surmast rääkisid."

Noogutasin. „Igatsed sa oma isa väga?"

„Ma igatsen teda väga. Iga päev."

Pigistasin Caspari kätt oma pihus, tundes, kui väga ma oma emast puudust tundsin. Kumbki meist ei mõistnud, miks meilt võeti ära inimene, keda me kõige rohkem armastasime ja vajasime.

***

 Kell öökapil näitas pool kolm, kuid ma ei olnud sõbagi silmale saanud akna taga möllava äikese ja paukude tõttu. Toas oleks olnud kottpime, kui küünal mu kummutil toale hubast valgust poleks heitnud. Õues käis pauk, pannes mu taas voodis võpatama. Ootamatult avati mu toauks ning Matthias pistis pea sisse, jäädes esialgu ukse juurde seisma.

„Sa ei saa ka und?"uuris kutt.

Raputasin pead. „Ma vihkan äikest."

Õuest kostis järjekordne kärgatus, mis mu võpatama pani ja noormees sai kohe aru, et ma äikest kartsin. Minu üllatuseks istus Matthias mu voodile, haarates mu enda embusesse. Vaatasime teineteisele otsa ja ma ei teadnud, mida hetkelisest olukorrast arvata. Asetasin lõpuks arglikult käed noormehe ümber ning panin pea tema rinnale, kuulates tema kiirenenud südametukseid. Endalegi üllatuseks tundsin end tema embuses koduselt.

„Kas nii on parem?"küsis Matthias vaikselt.

„Ma ei taha seda tunnistada, aga tunnen end sinuga üllatavalt koduselt."

Matthias muigas. „Kas seda on siis nii raske tunnistada?"

„Teades, et sa mind tegelikult vihkad, siis jah."

„Geira, ma ei vihka sind,"lausus Matthias ohates. „Vihkamine on liiga tugev sõna. Ütleme nii, et sa ei meeldinud mulle. Anna andeks, kui ma sulle haiget olen teinud."

„Vabandus vastu võetud."

Haarasin Matthiasest veelgi tugevamini kinni, kui õuest kostis järjekordne pauk. Matthias silitas õrnalt mu selga, pannes kogu mu keha värisema. Ei, see ei saanud olla poisi puudusest, see pidi olema hirmust äikese ees, kinnitasin ma endale.  Tõstsin pea, et poisile otsa vaadata ja ma võisin vanduda, et üheks üürikeseks hetkeks peatus Matthiase pilk mu huultel, kuid ta pööras pilgu nii kiiresti eemale, et ma ei jõudnud seda pilku analüüsimagi hakata.

„Sa peaksid püüdma magama jääda,"ütles Matthias kohmetunult, vältides mu silmsidet.

„Jääd sa minuga kuni ma olen magama jäänud?"

„Kui sa seda soovid."

„Jää minuga. Palun."

Matthias noogutas ning ma asetasin pea taas noormehe rinnale, kõrvus kostmas noormehe südametuksed ja vihmakrabin aknal.