Jää Minuga

2

Esimene õhtusöök ühise perena. Juba selle lause kõla minu peas ajas mul sisemuse keema. Astridist ja kahest kasuvennast ei saa iialgi minu peret. Mängisin seda mängu kaasa, sest ma nägin, et isa oli Astridiga õnnelik. Mingi osa minust tundis nagu oleks isa ema reetnud, kuid mingi osa minust soovis, et mu isa oleks õnnelik.

Kuivatasin teise korruse vannitoas juukseid, olles peegli ees pesuväel. Ma olin täiesti veendunud, et olin ennist ukse lukustanud, kuid kui ta vannituppa sisse tormas, ei osanud ma seda oodata.

„Pagan küll, võiks enne koputada,"sõnasin ma pahuralt, haarates nagist rätiku, et enda keha katta.

Poiss toetus uksepiidale ja muigas. „Keegi võiks kontrollida kas uks ikka on lukus."

„Kao parem heaga välja."

„Sina oled tüdruk, kes üritab meie perekonda sisse imbuda ja kellest ema üritab meile kasuõde teha?"küsis poiss, hääles kuulda üleolevaid noote.

„Esiteks, ma ei ürita kuidagi teie perekonda sisse imbuda. Mind ei huvita absoluutselt sina ega su perekond ja ma teen seda mängu üksnes kaasa oma isa pärast,"ütlesin ma, liikudes ähvardavalt kutile lähemale. „Teiseks, kao heaga vannitoast välja."

Vaatasime teineteisele silma ning meie vahelist pinget võinuks lausa noaga lõigata. Kui Caspar tundus enne sõbralik, siis teine kasuvend minu ees tundus ülbe ja üleolev. Ma ei teadnud isegi kuti nime, kuid ausalt öeldes mind ei huvitanud ka.

„Sa oled siin kõigest paar tundi veetnud ja juba üritad mind käsutada?"küsis noormees, pannes käed rinnal risti.

„Kui sa pole veel tähele pannud, siis ma olin ennist hõivatud. Ma sooviks end õhtusöögiks korda seada."

„Mis kuradi õhtusöök?"uuris poiss imestunult.

„Su ema viib meid peenesse restorani sööma. Esimene õhtusöök ühise perena,"seletasin ma, pööritades silmi.

Noormees turtsatas. „Mida iganes. Vähemalt oleme ühel meelel, et see uue perekonna jutt on täielik pask."

„Tore, aga nüüd ma tõesti palun sul mind üksi jätta."

„Hea küll, aga järgmine kord võiksid kontrollida, kas uks on lukus, väike õde."

Kutt heitis mulle veel ühe pilgu, enne kui enda järel ukse sulges. Kas mu päev sai veel hullemaks minna?

***

Sisenesime Astridi järel restorani, soovides, et see õhtu juba lõppeks. Restoran nägi imeline ja väga peen välja. Kogu restoran oli ehitatud klaasist ja restorani aknaid kaunistas tulukesed. Restoranis oli kaks saali, millest üks oli mõeldud inimestele, kes soovisid pisut privaatsemalt õhtustada.

„Tere! Astrid Lloyd'i nimele oli broneering tehtud,"ütles Astrid naisele, kes Astridile naeratas.

„Tulge palun minu järel."

Järgnesime naisele privaatsemasse ruumi, kus meid viiesesse lauda istuma pandi. Teenindaja tõi kohe ka menüüd, kuid pikal vaatlusel selgus, et mul ei olnud aimugi, mis pooled road menüüs olid. Lasin Astridil omale toidu valida, usaldades naise intuitsiooni.

„See ei olegi üks sinu restoranidest, Astrid?"küsisin ma, kui olime tellimused andnud.

„Ei, ma ei tooks teid oma restorani sööma,"vastas naine.

Noogutasin. Vestlusesse oli saabunud piinlik vaikus, kuid selle päästis teenindaja, kes tõi lauda šampuse ja veini. Ilma alkoholita ei suudaks ma õhtut üle elada. Kui teenindaja oli lahkunud, tõstis Astrid klaasi üles, et toosti öelda.

„Ma tõesti loodan, et me hakkame hästi läbi saama ja meist saab ühine pere,"jutustas Astrid, vaadates kõigile lauas olijatele naeratades otsa. „Meie terviseks."

Matthias mu kõrval pööritas silmi, kallates šampuse kõrist alla ühe hetkega. Isa vaatas naeratades Astridit ning mu südamest käis läbi jõnksatus, sest täpselt samasuguse naeratusega oli isa vaadanud kunagi ema. Ma ei talunud seda olukorda, kuid püüdsin suu kinni hoida. Teadsin, et see õhtusöök oli isale tähtis.

„Sa näed väga ilus välja, kallis,"kiitis isa Astridi.

Astrid naeratas. „Sa ise näed ka ülikonnas päris kena välja, Hans."

Isa suudles Astridi põsele, mille peale Matthias mu kõrval silmi pööritas. Matthiase nime sain teada hiljem, kui restorani poole sõitsime. Caspar, kes istus teisel pool mind, võttis lonksu oma šampusest.

„Tõesti nagu armunud teismelised,"kommenteeris Matthias. 

„Kas su ema ei tohi uuesti armuda, Matthias?"küsis isa, pannes käe ümber Astridi piha.

„Teie võite head nägu teha, aga mina ei kavatsegi perekonda mängida,"sõnas Matthias, vaadates minu poole.

„Matthias..."alustas Astrid, kuid poiss ei kavatsenudki ema kuulata.

Kutt raputas pead, tõustes lauast püsti. „Mina kavatsen siit meeldivast seltskonnast lahkuda."

Caspar haaras vennal käest kinni, püüdes teda tagasi tõmmata. „Matthias, palun, tee seda ema nimel. Sa tead, kui tähtis see õhtusöök talle on."

Samal hetkel tõi teenindaja lauda eelroa, mille peale Matthias tagasi oma kohale istus. Astrid oli pisut kohmetunud, kuid naeratas sellegipoolest naisele, kui too oli eelroad lauda toonud. Lauda oli saabunud pinge, kuid üritasin sellest mitte välja teha, rüübates šampust.

„Geira, mis plaanid sul sügisel on? Kas sa proovid ülikooli sisse saada või lähed tööle?"uuris Astrid, püüdes teemat mujale juhtida.

„Ma proovin tööd otsida. Mulle on oma raha omamine ja teenimine väga tähtis."

„Sa võiksid minu restoranis tööd saada,"pakkus Astrid. „Üks minu teenindajatest just sünnitas ja teine kolis, seega meil oleks hädasti inimesi juurde vaja."

„Ma mõtlen su pakkumise peale,"lubasin ma. Astrid naeratas.

Ma tahtsin välja kolida ja uuest perekonnast võimalikult kaugele saada, kuid omaette elamiseks oli vaja raha, mida minul hetkel ei olnud. Taskuraha, mis isa mulle andis, panin ma kõrvale, kuid sellest ei piisanud. Kaalusin Astridi pakkumise vastuvõttu, sest see oli hetkel kõige kiirem viis tööd leida. 

Matthias oli ülejäänud õhtusöögi aja vaikne, kuid ma tundsin tema hoiakust, et parema meelega viibiks ta kellegi teise seltskonnas. Caspar seevastu üritas sõbralikum olla, küsides minult aega-ajalt küsimusi ning püüdis mind tundma õppida. Caspari poolt oli tunda rohkem soojust, samal ajal kui Matthiasele oli kogu õhtusöök ja uus perekond vastumeelne. Üritasin paar korda ka Matthiaselt küsimusi küsida, kuid poiss püsis kinnisena. Ta ei avaldanud enda kohta mitte midagi ja põrnitses mind iga kord tapva pilguga, kui ma tema poole pöördusin. Andsin alla, lobisedes hoopis Caspariga.

Õhtusöögilt koju jõudes viskasin end voodile pikali, tundes kergendust, et see läbi oli. Kuulsin koputust uksele, teades, et küllap oli see isa.

„Sisse."

Isa pistis pea ukse vahelt sisse, naeratades mulle. „Geira, ma tahtsin sind tänada, et sa õhtusöögile tulid."

„Pole millegi eest tänada."

Isa istus voodile minu kõrvale, jäädes silmitsema pilti emast, mis kohvilaual seisis. „Ma tean, et see on sulle raske ja sa tunned justkui oleks ma ema reetnud, aga see pole nii. Kaitlyn on ja jääb mulle alati kalliks ja kõige tähtsamaks naiseks minu elus, sest ta kinkis mulle sinu. Te mõlemad olete mulle väga kallid. Ma loodan, et sa tead seda."

Noogutasin. „Ma tean seda, isa. Lihtsalt... kõik on nii uus ja harjumatu."

„Meie kõigi jaoks on olukord harjumatu ja võibolla ka ebameeldiv, aga ma loodan, et me saame hakkama."

Naeratasin isale suunurgast, püüdes kinnitada nii endale kui ka talle, et kõik saab korda ja ehk olukord ei olegi nii hull kui ma olin endale ette kujutanud.